Hea kolleeg pani kirja ühe jõululoo, kus jutustab, miks ja millal jõulud tema jaoks erilise tähenduse omistasid, kirjutab Terje Telling Osta.ee blogis.
Üks jõululugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina, nõukogudeaegne laps, olen jõulupühi alati kodus koos vanematega pidanud. Mu lapsepõlvekodus ei tehtud sellest suurt numbrit, sest kristlased me ei ole, ega püütud ka kuidagi midagi peita või salata. Nii lihtsalt oli, et aasta lõpus tulid sugulased-sõbrad kaks korda kokku – jõululaupäeval ja aastavahetusel. Palju süüa oli mõlemal korral, aga olgem ausad – nii oli ka iga teise püha ja tähtpäevaga, sest mu ema on hull vaaritaja ja eriti fanaatiliselt armastas ta kokata aegadel, kui poes väga midagi saada ei olnud. Jõuluvana (ja hiljem vaid päkapikk ukse taga) käis millegipärast siiski ainult korra.
Esimene ja seni ainus «aps» jõulutraditsioonides tekkis umbes aastal 1988. Või oli see aasta varem või hiljem. Õppisin Tartu Ülikoolis ja sel ajal oli meil väga ambitsioonikas õppeaine – sõjaline õpetus. Ma nüüd ei teagi, mida mina, kõrgharitud naissoost majandusteadlane, peaksin pärast sellise distsipliini läbimist tegelikus sõjaolukorras tegema? Lugema kokku kahjud? Leidma finantseerimisallikad sõjatehnikale? (Halb nali, vabandan.) Fakt on aga see, et sellel aastal toimus sõjalise eksam jõululaupäeval. Ja kuna bussiliiklus oli siis ka vähe teistsugustel alustel, siis juhtus nii, et Tartust Tallinnasse sel päeval ei saanud. Ma tundsin esimest korda, KUI tähtsad on minu jaoks jõulud. Seda mitte ainult tühja kõhu tõttu, kuigi stipp oli täpselt planeeritud ja selleks hetkeks «ära söödud».
Minu pärast peeti pühi ja istuti ümber laua päev hiljem. Süüa oli traditsiooniliselt palju, aga kuna eelmine päev oli rahapuudusel tudengi-dieeti peetud, siis pimedas näljas sõin totaalselt üle ja teise jõulupüha veetsin süümepiinades ja kõhuvalus. Aga see selleks. Rõõmu koosolemisest oli tavapärasest tsipa rohkemgi. Nimetatud aastast alates olen ma teadlik ja pühendunud jõulufänn. Nimetatud aastast alates söön ma jõululauas pigem natuke vähem kui rohkem. Selles osas ei murra mind moodne halamine jõulustressi üle (mis see veel olema peaks?) ega see stress ise. Ja jõululaupäev vanemate juures saab täna ja edaspidi vahele jääda vaid «üle minu laiba»!
Ilusaid pühi kallite seltsis!