Meile kirjutas lugeja Kati, kes soovib meiega jagada oma mõtteid ja tundeid, mis tal tekkisid, kui käis viimati oma lapse kirikukontserdil.
Lugeja: palun pieteeditunnet ka ateistide suhtes!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen juba mõnda aega püüdnud välja mõelda, kuidas kõige viisakamalt sõnastada seda, mida ma viimati kirikus käies tundsin.
Ma läksin kirikusse, sest armastan ja toetan oma last, kes armastab laulda ja kes selle armastuse tõttu mudilaskooris käima hakkas. Täiesti tavalise kooli tavalises mudilaskooris. Koor esines koos teiste kooridega kirikus jõulukontserdil. Kontserdil, mitte jumalateenistusel.
Ma läksin kuulama, oma lapse esimesele esinemisele kaasa elama. Teadsin, et lähen paljudele inimestele pühasse kohta – mina, ateist. Olin valmis olema viisakas ja lugupidav. Lootsin sama suhtumist ka pererahva poolt.
Oma usust ja muudest privaatasjadest rääkige isekeskis, kui kirikus on vaid need, kes on tulnud sinna just seda otsima, mida kirikul pakkuda.
Pererahvas aga … kuidas seda nüüd piltlikult väljendada … nähes, et ma olin välisjalanõud ära võtnud, ei pakkunud lihtsalt teed ja kohvi (mida mu laps ja kaudselt seega ka mina serveerida aitas), vaid võttis oma tuppervaared ja toidulisandid välja ja kukkus kaupa pähe määrima. Ma sain vägisi õnnistatud. No olgu, kuna ma sellest midagi ei pea, pole mõtet ka pahandada. Pahandan ma aga selle pärast, et kirikuõpetaja ei saanud mitte mainimata jätta oma veendumust, et kõik siin maailmas on jumala loodud, kaasa arvatud muusika, ja muusikat teeme me jumala ülistuseks.
See oli juba propaganda.
Mulle meeldib muusika, mu lapsele meeldib muusika, talle meeldib seda teha ja ta on selles andekas. Võib juhtuda, et ta teeb seda veel palju ja väga hästi. Mul on kirikuõpetajale palve: kui muusika on jumalale meelepärane ja muusikat võiks võimalikult palju siia maailma saada, siis ei maksaks kiusata või isegi eemale peletada ateistidest muusikuid-muusikanautijaid. Te võiks meid lihtsalt ära kasutada, eks ole. Laske meil lihtsalt laulda. Me oleme valmis isegi jumalast laulma, sest muusika on ju ilus. Oma usust ja muudest privaatasjadest rääkige isekeskis, kui kirikus on vaid need, kes on tulnud sinna just seda otsima, mida kirikul pakkuda.
Mul oli seal kirikus piinlik, väga. Ma ei tea, kui tihti olen suuteline seda piinlikkust uuesti taluma. Mul oli piinlik nagu mõnd kodumaist seriaali või näosaadet nägema juhtudes. Mul oli piinlik, et ma ei jäänud endaks, vaid tõusin püsti, kui õhtu juht seda teha palus. Kui pulmavana tahab külalisi panna ninaga muna veeretama, on keeldumine seda tsirkust kaasa teha täiesti aktsepteeritud. Mul on piinlik, et seal, oma koduvalla kirikus ei jätkunud mul selgroogu, et istuma jääda.
Ma ei ütle lapsele, et ära mine kirikusse, aga ma räägin talle, miks mina ei lähe. Kui ma ei räägiks, oleksin ma valelik; kui ma end siiski kirikusse sunniksin, oleks see nii vale kui ka vägivald. Te ju ei taha valet ja vägivalda?
Õpetan oma lapsele, et teiste usu suhtes tuleb olla pieteeditundeline. Palun pieteeditunnet ka ateistide suhtes!
Palun arvestage sellega, et lauljate ja nende perede hulgas on ka mittekristlasi. See oleks lihtsalt viisakas. Nad on tulnud, et pakkuda muusikaelamust. Nad toovad oma töö ja aja kirikusse – nemad, inimesed.
Ilma inimesteta poleks ju seda muusikat, mida jumala ülistamiseks kasutada …