Iga äraütlemine on erinev. Öelda abikaasale, et tahad lahutust, pole sama kaaluga, mis öelda kellelegi, et nad ei osutunud antud ametikohale valituks.
Kuidas viisakalt lahku minna?
16. detsember 2015, 09:06
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Psychology Today kirjutab, et siiski on ei ütlemise juures oluline teha seda viisakalt ja kaastundlikult. See on kunst, mitte teadus – alati ei tule meil äraütlemised ja lahkuminemised hästi välja, aga siin on kaheksa vihjet, mida seejuures järgida võiks.
- Keskendu tema austamisele, mitte endale. Sageli kaasnevad ei ütlemisega meil süümepiinad, nii et me kipume lõpuks ennast, mitte teist inimest lohutama. Ära tee seda, sul pole vaja teise ees eneseõigustamisega tegeleda. Tal on niigi valus ja see on viimane asi, mida ta vajab.
- Ära ole patroniseeriv. Ära hakka seletama, kuidas maailm töötab. Tead ju küll seda tunnet: oled kandideerinud kuhugi tööle ning äraütlemiskirjas seletatakse, kui suur ikka oli konkurss ja kõigile tööd ei saagi jaguda. Sa tead seda niigi ja selline seletus hõõrub soola haavale. Sama kehtib, kui hakata lahku minnes selgitama, et vahel armastus kaob ja meres on kalu ju veelgi. Me kõik teame seda.
- Ära mõtle asju välja. Sa ilmselt ei tea alati, mis põhjustel sa ei ütled, aga ära püüa teha nägu, et sul on kõigele vastus. Loetleda väljamõeldud vabandusi ja ettekäändeid ei tasu, pealegi võid sa nii luua uue probleemi. Teisele võib jääda mulje, et kui üks või teine asi oleks teisiti sa ei ütleks talle ära ning ta võib tormata probleeme lahendama.
- Tunnista subjektiivsust. Sa ei saa kunagi olla kindel, kas sinu praegune äraütlemine on sajaprotsendiliselt õige otsus ning sa võid tunda vajadust leida objektiivseid põhjendusi, et see just nii on. Pole vaja, tunnista, et see on subjektiivne otsus, mis tundub sulle praegu õigem.
- Ära paku tagasisidet – kui seda ei küsita. Kui küsitakse, püüa võimalusel ausat tagasisidet anda, sest teisel poolel on võimalik ehk oma vigadest õppida. Seejuures tasub meeles pidada, et tagasiside on sinu subjektiivne arvamus, mitte objektiivne tõde.
- Tee konkreetne lõpp. Kellelegi ei meeldi, kui neile ära öeldakse, aga mõnedele inimestel meeldib lõpu tegemist venitada nii pikaks kui võimalik («Me võiksime sõpradeks jääda...»). See ei ole kummalegi poolele hea ning nii võib tekkida debatt. Kuigi võib tunduda jõhker konkreetselt asjale lõpp teha, on see pikemas perspektiivis hea.
- Ära aja nina püsti. Mõned inimesed on harjunud ei ütlema: personalijuhid, ülemused, ilusad inimesed, kellele pidevalt külge lüüakse. Võib olla raske lasta sel end mitte mõjutada ja võib tekkida tunne, et sul on kõik õiged vastused ja et sinu otsused on alati õiged. Püüa meenutada, mis tunne on, kui sulle on ära öeldud ja et alati on parem, kui seda tehakse kaastundlikult.
- Proovi olla lahke ja hea. Sa võid olla omast arust lahke ja kena, kuid teine pool võib ikka sinu ei ütlemist tajuda haiget tegevana, mis tähendab, et tegelikult sa pole lahke ja hea – tema seisukohast. Ta võib end sinu peal püüda välja elada ning tal võib olla selleks õigus, võib ka mitte olla. Mis peamine, sina püüa alati anda endast parim, et sinupoolne ei võimalikult vähe haiget teeks.