Eesti toiduilma kodused salarelvad

Kristel Trell
, Kodu.postimees.ee vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Mõned erilised Eesti kodud murravad noa ja kahvliga maailma – neile sõidetakse külla Torontost Tokyoni, et veeta mõned tunnid hea toidu ja mõnusa jutu seltsis. Elustiil uuris pühade eel, kes on need inimesed, kes võõraid oma koju sööma kutsuvad, ja miks nad seda teevad.

RÕÕMUS HÄPI HIPSTERIPEALINNAS

Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Ammuks see oligi, kui Kalamaja piirkond Tallinnas valiti maailma kõige ihaldatumate hipsterilinnakute hulka. Aga elanikke saabub aina juurde ja uusi söögikohti avatakse vaat et iga kuu. Ent koduseinte vahel võõrustavad külalisi ainult ühe Tööstuse tänava puumaja lustakad häpikad ehk HÄPI kodurestorani pidajad Rain Resmeldt Uusen ja Andres Pogrebnõi. Nende pisikesse elutuppa ei mahu mitte üksnes hea toidu sõbrad, vaid ka noored eri ilmanurkadest, kes on diivaniturismi ehk couchsurfing’u kaudu Eestisse saabunud – koos kokates jagatakse ideid. Väljakutsed võetakse rõõmuga vastu ning ükski idee ei tundu liiga hull: HÄPI õhtusöök võib vabalt alata ka linnahalli katusel.

«HÄPI ongi iga päev meie mõlema elu, seitse päeva nädalas, kuigi retseptide mõttes panustan mina oma aega Andresest ehk veidi rohkem,» räägib Rain. «Ma ei saa ega tahagi HÄPIt endast lahutada, sest HÄPI eesmärk ongi rääkida elustiilist, mis täitab perekonna päevi tegusalt ja täisväärtuslikult iga päev. Ka kodurestorani kaudu kanname edasi samu väärtusi – avatus, avastamine avatud pilguga, suhtlemine, enda täiendamine, sõbralikkus. Tegelikult sööme ju ise ka igal hommikul ja õhtul HÄPI kodurestoranis ning see, mida endale valmistame, toetab külalistele pakutavat terviklikku ja läbikaalutud menüüd.»

Endale tehes on Raini sõnul võimalik lihtsalt veidi julgemalt katsetada uusi maitseid ja kombinatsioone, uurida ja puurida kulinaariamaailma eri külgi ja võimalusi n-ö kliendistressita. «HÄPI kodurestoran on nagu ööpäev läbi kestev töö, vähemalt mõtteis, sest nii need menüüideed, maitsed ja võtted arenevadki.»

Mõlemal kodurestorani peremehel on aga ka päevane amet: Rain tegeleb telekommunikatsiooniettevõtte sisuloome ja turundusega, Andres tegutseb ja õpib juuksuri ning iluteeninduse suunal, lisaks toob tema maastikuarhitekti taust konsultatsioonitöid-tegemisi aias. «Me ei saa alati võtta õhtusöögile inimesi siis, kui nemad seda tahavad, sest oleme lubanud täita ka muid kohustusi,» tunnistab Rain. «Aga kõige mõnusamad on kindlasti hetked, kui ettevalmistused õhtusöögiks hakkavad ühele poole saama, laud on külaliste ootel kaetud ja kaunistatud ning muidugi ka siis, kui külalised õnnelikena ja täis kõhtudega taas teele asuvad. Siiras tagasiside, avatus, sõbralikkus, huvi – see kõik kokku on inimliku kontakti ehe näide. Eestis on see ääretult oluline, sest rahvana oleme tavapäraselt pigem kinnised. Need õhtusöögid näitavad inimeste ja inimsuhete kõige paremaid külgi.»

MUINASJUTULINE TAMMURI

Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Iseäranis talvisel õhtul saabujale paistab Tammuri talurestoran kaugel Otepää nõlvade vahel otsekui muinasjutumajake – ilmselt heldib nii mõnigi (välis)külaline, kui aita astub ja koduses õhkkonnas kaunilt kaetud lauda näeb. 150 aastat talupidamise ajalugu on väärikalt hoitud ning juba kaheksa aastat gastronoomiailma kontrollkahvlile valla – alates 2007. aastast on peremees Erki Saar oma talu aidas ühemeherestorani pidanud. Ja koguni nii edukalt, et ainsa Eesti kodurestoranina valiti Tammuri nende 25 Eesti söögikoha hulka, mis jõudsid Skandinaavia parimate nimistusse.

Külaliste lauale jõuavad paljuski talu enda saadused ja metsaannid. «Minu eesmärk ongi Tammuriga teistest eristuda ja end sellega ära elatada, seni on see ka õnnestunud,» ütleb peremees. «Talurestoran annab rohkem vabadust nii ajaliselt kui ka loominguliselt teha just seda, mis meeldib.» Ühemeherestorani pidaja ei saa ka kellelegi teisele loota, seda enam, et Erki sõnul on õhtusöögi ettevalmistamine väga isiklik tegevus. Pole kindlat menüüd, road valmivad vastavalt aastaajale värskest ja eelistatult kohalikust toorainest, mõjutusi leiab nii Eesti kui ka muu Euroopa köögist, aga väikesi vihjeid ja vimkasid lisandub kaugematestki maailmanurkadest. Tavapärase neljakäigulise õhtusöögi menüü selgub alles kohapeal ning toidu kõrvale pakutakse kõigi tuntud veinipiirkondade jooke talu veinikeldrist.

«Pidev uute asjade nuputamine ja omanäolisuse hoidmine on väljakutse. Aga mul jagub loomingulisust ja vabadust pluss asjaolu, et tööle minek võtab vaid hetke – pole vaja kuskile sõita,» nendib Erki.

Kuigi piiri tegevuste vahel on raske tõmmata, sest igapäevaelu ja restoran on paratamatult igapidi seotud, on peremees võõrustamisele siiski teatud reeglid seadnud. «Kui külaskäik pole enne kokku lepitud, jääb värav suletuks, ja see ongi mu eraelu.»

MERMER MERE SÜLES

Foto: TOOMAS HUIK/PM/SCANPIX BALTICS

Juminda poolsaarel Kolga-Aabla külas Jaanirannal mere kaldal unelev kodurestoran MerMer mõjub igal aastaajal nagu piltpostkaart. Suvel saavad terrassil õhtusööki nautivad külalised kauba peale hunnitu päikeseloojangu, külmemal ajal istutakse maalilise merevaatega elutoas, vahepeal aga võtab Merrit Kiho külastajaid vastu pisikesest võrgukuurist eeskuju saanud suveköögis.

Merrit on MerMeri kokk ja perenaine, kes valmistab ülimaitsvaid toite eestimaisest toorainest Vahemere jm maade hõrkudele retseptidele toetudes. Veinivaliku eest hoolitseb peremees Jaan, kellest võrratumat jutuvestjat on raske leida – ellu ärkavad vana kaluriküla eilsed ja tänased lood. Ja ärme unustame staarkoer Hummerit, kes päris oma kokaraamatus ja blogis humoorikalt pererahva (ja mõistagi iseenda) toidulembusest pajatab.

MerMeris pole nahkkaantega menüüd, kus kõik oleks paigas nagu aamen kirikus: perenaine üllatab külalisi just sellise valikuga, mis teda parasjagu inspireerib. «Kindlasti on aukohal liha – eelkõige metsloom ja lammas, aga ka veis, vasikas, jänes ... Kui võimalik, siis pakume kala. Aeg-ajalt astub läbi part ja hani, kana või kalkun. Magustoiduks on kook, mida hea õnne korral küpsetame koos külalistega,» lubab pererahvas end tutvustades.

«MerMer on restoran meie enda kodus ja seetõttu lahutamatu osa igapäevaelust – õigem oleks öelda, et tegemist on omamoodi elustiiliga, mis kaotab piiri isikliku elu ja töö vahel,» räägib Merrit. «Kodurestorani pidamine pakub ka kuuendal aastal piisavalt naudingut, et samamoodi jätkata. Kõige mõnusam on ehk see, et töö tuleb meie ilusasse mereäärsesse koju kätte ja teinekord on isegi võimalus valida, kas tahad tööd teha või puhata. Ja siis see juba lugematu arv külalisi maailma eri nurkadest, kellest igaühega kokkupuutumine pakub meeldivat elamust. Naljakas on ka see, et kuna maailmale tunduvad eestlased pigem sissepoole tõmbunutena, kellele kodu on kindlus, on väga tihti meie käest tões ja vaimus uuritud, kas meie ikka oleme eestlased.»

Kuid mis teeb kodurestorani pidamise keerukaks? «Võib-olla see, kuidas me kaasa Jaaniga mõnikord ka üle kolmekümne külastaja toitlustamisega hakkama saame,» leiab Merrit. Sel puhul aitab aga läbimõeldud tööplaan, kohustuste jagamine ja päev varem töödega alustamine. «Suur väljakutse on kindlasti eri maade toidu- ja reisiajakirjanike võõrustamine, sest teame, et kui suudame pakkuda oma toitude ja suhtlemisega positiivset emotsiooni, on hea sõnaga kirjutatud artikkel pisikese Eesti ja veel pisema Kolga-Aabla suurele maailmale taas veidi lähemale viinud.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles