Mõnele inimesele jõulud kohe sobivad. Neil on kingitused suviste allahindluste aegu valmis ostetud ja jõuluõhtu menüü retseptid juba esimeseks advendiks välja otsitud.
Margit Härma: hirmus ilus jõuluaeg
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nad on alati nõus lasteaia või kooli kaunistamiseks «voldi-lõika» stiilis lumehelbekesi ja punnis kõhtudega leevikesi meisterdama. Poole sellise pere panipaigast võtavad enda alla kenasti kokku pakitud kuuseehted ja muud jõuluvidinad. Jõulukuusk tuuakse ise metsast. Jõuluajal on see kodu täis piparkoogilõhna ja küünlaid särab seal rohkem kui Tallinna toomkirikus enne elektri avastamist. Kohale kutsutud jõuluvana pole kunagi purjus. Ja KÕIGIL on luuletused peas ja kingitused on uhked. Kutsutakse külalisi ja käiakse külas, tavaliselt viiakse kaasa armsalt pakitud isetehtud söödavaid kingitusi. Isegi kui jumalateenistuse ajal kirikusse ei minda, siis jõulukontserdile ikka.
Mõnele inimesele jõulud kohe üldse ei sobi. Nemad põgenevad pühadehärduse eest kaugele soojale maale, nagu oleks linnas taud või terroristid. Juba paar kuud enne seda räägivad nad värvikalt, kui hea on selle hulluse eest plehku panna. Aga tõenäoliselt saavad jõulud ja selle juurde kuuluv tingel-tangel nad ikka kätte. Pean tunnistama, et pole midagi naljakamat ja piinlikumat kui soojamaa hotelli meelelahutusmeeskonna kokku pandud jõuluprogramm. Ja kui hotellis lastakse hommikusöögi jooksul juba neljandat korda järjest väikeste nunnude Tai laste esitatud taikeelset jõuluhümni «Jingle bells», tuleb endale tunnistada, et jõulude eest nii naljalt juba peitu ei poe.
Mõnes peres lastakse pühade ajal mehiselt auru välja ja klaaritakse suhteid. Kui õhk on pingetest paks ja tülitsemiseks tahtmist, siis põhjuse leiab alati. Naiste turvakodudes on pühade ajal kõige kiiremad ja töisemad päevad.
Minu peres on olnud igasuguseid pühi, nii rahulikumaid kui ka närvilisemaid. Neid on veedetud omas kodus ja kaugel maal, aga igal aastal olen püüdnud kas või paar tunnikest pere tegemiste kõrvalt endale näpistada. Et lihtsalt vaikselt olla. Ilma ühegi helesinise ekraanita, meeleolumuusika ja seltskonnata, lihtsalt üksi. Midagi asjalikku tegemata, meelt lahutamata. Sest kui argirutiin ei suru peale, siis on lihtsam anda endale luba mitte midagi teha. Siis rahuneb meel ja ma saan esitada endale kõige olulisema küsimuse.
Mida ma saan teha selleks, et minu, mu pere ja mind ümbritsevate inimeste elu oleks veel õnnelikum ja rõõmsam? Mida saan ma teha, et kõik päevad oleksid rõõmsad nagu jõulupühad?
Niimoodi vaikselt mõeldes olen ma vahel lausa suurepäraste ideede peale tulnud. Et need ainult ideedeks ei jääks, kirjutan helgemad mõtted ka üles. Üritan kirja panna ka kõik põhjused, miks ma oma plaane teoks teha ei saaks. Kirjapanduna kaotavad pea kõik põhjused usutavuse, sest kui sikutada need oma targutavast ajust päevavalguse kätte ja seada kõrvuti enda seatud unistustega, siis on selge, et tegemist on ainult ettekäänetega. Kunagine Soome president Urho Kaleva Kekkonen ütles: «Iga põhjus, et mitte sporti teha, on vaid ettekääne.» Mina arvan, et ka iga põhjus, mis meid takistab enda ja lähedaste elu õnnelikumaks tegemast, on vaid ettekääne.
Ükskõik milliseid jõulupühi te ka peate, võtke endale aega. Aega olla, hingata ja endaga aru pidada.