Meile kirjutas lugeja Franz K., kes meenutab üht seika kooliajast, mis jättis tema hinge jälje kogu eluks.
Mees kirjutab: ma ei taha end maltsana tunda!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mulle meenus kooliajast üks fragment. Juhtum leidis aset kooli koridoris, osalejateks üks vanem õpetaja ja nii-öelda paduhilinejad: poisid, kes jõudsid kooli alles esimese tunni järgseks vaheajaks.
«Vaadake, kus 16aastane Niemi teeb mehetegusid, aga kes olete teie?! Maltsad!» põrutas proua ilmselge põlgusega, et noorel inimesel tuleks oma tegemistesse tõsisemalt suhtuda. Niemi, keda ta eeskujuks tõi, oli tol ajal suusahüppemaailma raputanud noor soomlane Toni Nieminen. Oli aasta 1992 ja Albertville'i olümpiamängudel võitis 16aastane poisiohtu mees kaks kuldset ja ühe pronksmedali.
Miks on see minul meeles, justkui oleks mind korrale kutsutud? Öeldakse, et osadel inimestel on väga hea n-ö emotsionaalne mälu – asjad ja sündmused võivad piinliku täpsusega meelde jääda, aga ainult need, mis on liigutanud emotsioone, ükskõik kas siis positiivses või negatiivses suunas.
Mis mind siis liigutas?
Positiivse emotsiooni tekitas minus see siirus, otsekohesus ja ka teatud mõttes teravmeelne julmus, millega õpetaja ludrid paika pani. Minul oli seda lihtsalt muhe kuulata, olin ju ise väga korralik... Aga miskit negatiivset oli ka justkui selles pealtnähtud hetkes, miks muidu see mind aastate tagant kummitab?
Olen selle enda jaoks lahti mõelnud. Olin just saanud 18 ja käsil oli keskkooli viimane klass. Sisimas ma aga ise olingi see «malts», sest mul puudus enda tuleviku suhtes tõsine julgus, kindlus ja otsustavus. Ma ei olnud kindel, millises eluvallas ma siis ikkagi piisavalt andekas, huviline ja töökas olen.
Läksin vooluga kaasa, sest pooled meie klassi poisid astusid TTÜsse. Nii ka mina.
Kas ma kahetsen seda? Ei, aga ikkagi kripeldab hingel, et ma ei julgenud minna lavaka katsetele või hoopis TRÜsse kehakultuuri õppima. Ka filoloogia oli plaanis, kuna olin ja olen saksa keele fanaatik. Aga saada kekaõpsiks tundus olevat veidi «margine», filoloogia tundus rohkem naiste värk... Nii ma surusin need mõtted maha. No ja lavakasse mineja peab ikka eriline ülbik olema, et loodab, et tema tõmblemised lõppevad aplausiga teatrisaalis, mitte kinnisidumisega Seewaldis – ja jälle ei julgenud.
Jah, tegin suure vea, sest kujutasin ette, mida võiks teised minust arvata. Nüüd tean, et kuulama peab ikka südamehäält ja proovima. See ei ole ju kuritegu. Kas või see lavakas – 99,9protsendilise tõenäosusega poleks ma sisse saanud, aga praegu oleks mul hing rahul, sest vähemalt proovisin.
Seda lugu ka ei kirjutaks, kui ei tunneks end aeg-ajalt maltsana, kes 18aastaselt ei teadnud veel absoluutselt, mis suunas see elu ikka veerema peaks. Niisiis, noored, ärge lööge risti ette ja proovige ikka asjad ära, mida hing ihaldab, muidu käib terve elu see maltsa-taak teiega kaasas.