/nginx/o/2009/10/08/246884t1he63d.jpg)
Kokanduskultuuri edendaja Anni Arro sel pühapäeval isale koogiga külla ei lähe, sest too elab kaugel maal, sellegipoolest hindab ta oma isa väga kõrgelt.
Anni Arro: hindan isa iga päev
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arro tunnistas Postimees.ee’le ausalt, et ei mäletanudki isadepäeva peatset saabumist. «Mul püsivad sellised tähtpäevad kehvalt meeles, aga kui keegi meelde tuletab, siis eks ma isale ikka helistan. Tema kindlasti viskab mingi nalja selle peale - ta ei solvuks, kui ma ka ära unustaks,» sõnas Arro.
Arro meenutas, et kui ta koolilaps oli, püüdis ta emadepäeva üritustelt alati puududa, sest lapsi pandi laulma kurbi laule emadest. «Mind panid need laulud nagu «Ema süda» nii nutma, sest minu ema oli sageli haige, kui ma olin väike,» rääkis naine. Seetõttu polegi tema jaoks emadepäev ja isadepäev rõõmsad tähtpäevad.
«Ema-isa on iga päev olemas, iga päev peab neid hindama, mitte ainult emadepäeval või isadepäeval. Mina helistan neile igal nädalal ja räägin juttu ja see on tähistamine,» leidis Arro.
Anni Arro sõnul suhtleb ta isaga tihti ja isa on talle ikka pere olulisim mees. «Isa aitab mul mehiseid töid teha, küsin vanematelt tihti nõu. Üle päeva ajame juttu, nüüd vanemad elavad maal rohkem, linnas ma neid ei näe. Küsin, kuidas neil läheb ja kuidas koertel läheb – neil on kaks toredat koera,» rääkis ta.