Möödunud aastal Aasta Isa tiitli pälvinud kolme tütre isa ja üheksa lapselapse vanaisa Heinz Valk rõõmustab kõige rohkem lapselaste saavutuste üle ega pea lugu nendest meestest, kes hoiduvad vastutusest pere eest.
Heinz Valk: isa kohus on kasvatada lastes sõnapidavust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas teil aasta möödunud on?
Algus oli väga tihe, mul tuli lakkamatult küll esineda, küll kirjutada, küll käia koolides ja igal pool isa rollist rääkimas. Ega see minu eas kerge olnud, aga nüüd aasta lõpu poole on asi rahulikumaks jäänud.
Ma arvan, et see, mida isa rollist ja pereväärtustest arvan, selle ma ütlesin siis juba Eesti üldsusele ära mitmetes pöördumistes. Kes lugeda ja aru saada tahtis, see tegi seda, kellele niisugused asjad korda ei lähe, need ei hakka kunagi lugema ega kuulama ka.
Kas käimised tõid ka uusi põnevaid kohtumisi teiste isadega?
Midagi üllatavat ei olnud, eks ma Eestis elades olen ju märganud, millised need Eesti isad keskeltläbi on, midagi uut ja rabavat loota on ehk liiast.
Millised isad siis on?
On kahte sorti – on neid, kes võtavad isarolli tõsiselt ja isegi armastavad seda, kes peavad lugu perekonnast, abielu püsivusest ja kõigist sellistest väärtustest, tänu millele inimkond üldse elab ja koos püsib.
Kahjuks on päris suurearvuline ka nende isade hulk, kes leiavad, et sõna «laps» piirdub ainult lapse tegemisega, kõik muu jäägu õnnetu ema ja ühiskonna hooldada ja hoolitseda. Ehk nagu üks populaarne laul ütleb, mida ikka raadiotes käiatakse: «Vaba mees, lähen, kuhu tahan». See mentaliteet on Eesti ühiskonnas minu arvates juba ohtlikult suure kõlapinna leidnud. Ei taheta vastutada, ei taheta endale kohustusi võtta - lihtsam on elada, kui midagi sellist pole.
Õnneks kohtab nii otseselt elus kui meedia vahendusel noori sümpaatseid isasid, kes ei häbene tunnistada, et peavad sellistest niinimetatud kodanlikest väärtustest lugu - hindavad kodu, peret, lapsi, abielu jne. See on väga meeldiv tõdemus, et neist räägitaksegi, sest oli ju 1990ndate algul periood, kus ajakirjanduses propageeriti piiramatut vabadust. Ei mingit perekonda kui iganenud nähtust, et mingit abielu institutsiooni, isegi kodu… Õnneks sellised avalikud üleskutsed ja arvamusliidrid on nüüd meie ajakirjandusest kadunud.
Mida põnevat ise laste ja lastelastega teinud olete?
Mul on ääretult põnev jälgida nende arenemist, ses nad kõik alles sellises eas, kus muutused toimuvad lausa paari kuu jooksul. Jumal tänatud, kõik lapsed, kes jõudnud kooli - tänavu läks isegi kolm tükki korraga esimesse klassi - on minu rõõmuks osutunud äärmiselt tublideks ja kiitust väärivateks. Nad saavad ka ise aru, et saanud millegi heaga hakkama. Nad helistavad mulle ja räägivad oma saavutustest ja kui ma neid siis kiidan-tunnustan, on nad silmnähtavalt õhevil. See minule praegusel hetkel kõige olulisem, et mu lapselastest kasvaksid ühed normaalsed, toimekad ja elus hakkama saavad inimesed.
Kas teie hinnangul on miski ka puhtalt isade pärusmaa?
Kuna loodus on juba nii seadnud, et ühel lapsel peab olema nii isa kui ema, siis tuleks meil ka argielus sellega arvestada. Kui ema annab lastele erilist emalikku-naiselikku soojust-hellust, mida kõik lapsed igatsevad, siis isa kohuseks oleks suunata lapsi sellistele väärtustele nagu kohusetunne, töökus, sõnapidavus. Need on kõik sellised nähtused, milleta on elus äärmiselt raske hakkama saada.