Dagmar Lamp: minu päev pluss-suuruses modellina

Mina koos Elustiili fantastilise ilutoimetaja Kristina Herodesega. "Appi, ma olen ilus?" küsib mu nägu ju ilmselgelt :)

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Alguses pidi sellest saama lõbus reportaaži stiilis kirjatükk, et näidata, mis toimub moemaailma telgitagustes ja kuidas valmis viimase Elustiili jaoks vahva fotoseeria, kus modelliks on «tavaline naine» kogu oma kurvide ja iluga. Kuid tänaseks olen jõudnud taas järeldusele, et millegipärast on minu keha kuidagimoodi kõikide asi arvustada ning lihtsast ilusate riiete näitamisest sai tegelikult statement.

Esiteks lubage mul öelda, et ma ise ei pidanud üldse kogu seda üritust korraks modell olla eriti suureks julgustükiks. Olen oma aastakümnepikkuse ajakirjaniku-kirjaniku-blogija karjääri jooksul küll ja küll ise sõnade tagant pildile sattunud ja elatud aastatega on ammu saabunud arusaam, et ma olen palju rohkemat kui mu (ebatäiuslikult täiuslik) keha.

Seda positiivset kehadesse suhtumist püüan ma ka igat muud moodi maailma juurde luua. Tegelikult on ju ilu vaataja silmades ja kui me ise näeme end ilusana, siis me olemegi ilusad. Ei, erinevate kehade aktsepteerimine ja ilusaks pidamine ei võrdu ebatervislike eluviiside propageerimisega – see on mantra, mis tuleb iga kord sääraste mõtete juurde lisada.

Niisiis, minu jaoks ei olnud tegemist muu kui vahva ajakirjanumbriga, mille tarbeks mind üles löödi, anti selga riideid, mida ise ei taipaks või ei raatsiks osta. Mõnusat sõnumit kandev Elustiil, minu meelest – ilu saab täiustada, otsida abi esteetilistele probleemidele, aga meie kehad on meie enda omad, otsused on meie teha ja rahulolu tuleb lõppeks ikka meie enda seest.

Kes andis loa?

Ja siis sain ma oma elu vaat et esimese mitteanonüümse sõimukirja. (Oh, ärge muretsege, anonüümset sõimu olen ma piisavalt saanud.) See oli märgiline mitmes mõttes – esiteks andis see mulle ühe näite inimesest, kes (tõenäoliselt) on mitmete vihaste anonüümsete kommentaaride taga ka mujal veebis. Nii-öelda Anonüümse Kommentaatori koondportree. Sest ma senini olen salamisi ikka lootnud, et äkki neid jubedaid kommentaare jätvaid inimesi pole päriselt olemas. Kuidagi nii väga hoomamatu on mõte, et keegi vihkab mind lihtsalt seetõttu, et ma olen olemas, ja tal on võimalus tutvuda mikroskoopilise osaga sellest, milline ma välja näen, mida mõtlen, kirjutan. Aga tuleb välja, et mõned inimesed päriselt ongi sellised – nad võtavad vaevaks vihata, sõimata ja mis peamine, teha järeldusi MINU KEHA põhjal! Seda kommenteerida!

Vabandage, aga esiteks on see kohutavalt ebaviisakas ja jultunud. Teiseks: kes andis sulle loa minu keha kommenteerida? Kui ma tahan teada kellegi arvamust, siis ma arvan, et ma olen üsna võimeline seda ise küsima. Aga ma saan ka aru, et siin on üks fundamentaalne põhitõde, mida teatud sort inimesi ei hakka kunagi mõistma: ükskõik, mida ma teen – ronigu ma või poolalasti Playboy kaanele –, ei anna see mitte kuidagi kellelegi tegelikult õigust võtta kommenteerida minu otsuseid minu keha kohta. See vist on üleüldine paradigmamuutus, mis tuleb lihtsalt ära oodata. Loodetavasti kunagi see ka juhtub.

Küll oli alles julgustükk?

Veel üks huvitav vaatenurk, millele ma pärast Elustiili lettidele jõudmist mõtlesin, oli see osa minu «suurest julgustükist». Üks sõbratar põhjendas, et tema näeb seda julgustükina, kuna ise on lihtsalt sellise loomuga inimene, et ei tihkaks (hoolimata vaat et modellivälimusest!) modellileiba katsetadagi. Arusaadav, eks see poseerimine nõuab teatavat hulka edevust, mida minus on teatav hulk ja natuke peale.

Aga see üldisem «julguse» küsimus... Kui muuta natuke küsimuse konteksti: küll ma olin julge, et end üles lõin ja ilusad riided selga panin, ühtlasi tehti sellest pildid... Kas mina olemine on mingi eriline julgustükk? Kui jah, siis – mida kuradit?!

Ma olen seda ennegi öelnud, aga ei väsi kordamast. Minu keha pole mingi statement, et igal hommikul, kui majast välja astun, mõtlen, keda ma nüüd täna oma kehaga ärritada võiks. Julgus olla mina ise – jah, see on tulnud ajaga, sest eks mina ise olla on suur töö, pidev töö, areng, kasvamine ja õppimine. Nii mööduvad mu päevad «pluss-suuruses modellina». Iga päev, täitsa harilikult, nagu kõigi teiste naistegi omad.

PS. Veel huvitav küsimus siia lõppu, nii mõtteharjutuseks. Ütleme, et üks meesajakirjanik katsetab ühes ajakirjanumbris mõnd huvitavat kosmeetikaprotseduuri ja teises demonstreerib uusi suundi meestemoes. Mis te arvate, kas talle ka kirjutataks, et ta on paks ja kole, lisaks veel loll, et julgeb oma keha niimoodi näidata ja veel jultunult arvata, et see on täitsa normaalne?

PPS. Ma kahtlustan, et meil siin Eestis ses osas ei diskrimineerita, tegelikult. Vihkavaid kommentaare tuleb kõigi aadressil, ole sa mees või naine. Võit seegi?