Esimene kohting ... või hoopis mõni tähtis ettekanne. Sa oled elevil ja ärevil, seljas parimad riided ja hinges tunne, et kohe vallutad maailma... Pärast otsustavaid hetki aga avastad, et kaunist üldmuljet rikub läbihigistatud riietus. On sinuga kunagi niimoodi juhtunud?
Minuga küll on. Ikka palju kordi. Valisin poes riideid selle järgi, et need higiplekke välja ei näitaks, ning varustasin deodorandiga nii auto kindalaeka kui ka kõik miljon käekotti, mis mul kodus on. Üks mis kindel, ilma deodorandita majast ei välju! Ma ei arvanud, et see on midagi erilist, sest inimesed ju ikka higistavad. Kuidas mõned sõbrad-tuttavad saavad muretult triiksärke kanda, oli saladus, mille lahendust elu mulle näitama ei pidanud.
Arvasin, et higistamine on miski, mille vastu ma midagi parata ei saa, kuni kuulsin, et lisaks antiperspirantidele, kristallidele ja higistamist reguleerivatele toidulisanditele on võimalik lasta kaenla alla süstida botuliintoksiini (paremini tuntud kui Botox). Selleks ajaks olin ära proovinud kõikvõimalikud muud lahendused, ja näiteks looduslikku toidulisandit kasutades tundus mulle, et kogu keha hakkas lõhnama kui apteekri lilleaed (kuigi ma võisin seda ka ette kujutada).
BOTOX KAENLA ALLA? AGA MUIDUGI!
Otsus proovida higistamisvastaseid süste ei tulnud üleliia lihtsalt, sest ilukliiniku Christinas Clinic juhataja Brit-Carmen Norlan ütles meie esimesel kohtumisel kevadel, et kindlasti tasub enne proovida muid võimalusi. Botuliintoksiinisüstid on küll harva vastunäidustatud (nt allergiate korral) ja tegemist on esteetilise protseduuriga, mis tähendab, et kui inimene tunneb, et ta seda vajab, siis «saatekirja» selleks välja ei kirjutata. Ometi julgustas Norlan mind enne proovima muid tooteid ja seda ma ka tegin.
Septembriks oli selge, et soovin higinäärmeid pärssivaid Botoxi-süste siiski proovida. Teadsin, et protseduur on iseenesest lihtne: kasutatakse kohalikku tuimastust ning iga ruutsentimeetri kohta tehakse üks süst. Seega palju süste tihedalt kõrvuti, 40 ühe ja 40 teise kaenla alla. Kõlab jubedalt? Võin kinnitada, et tegelikult pole selles jubedat midagi. Kliinikust tulles loendasin sõbrannadele asju, mis teevad rohkem valu kui tillukesed süstid kaenla alla, näiteks kaenlaaluste vahatamine või ka tätoveerimine. Muide, ma olen üldiselt väga suure valutaluvusega.
Süstid tehtud, jäin ootama olulist elukvaliteedi tõusu. Mõelda, ma saan lõpuks kanda triiksärke! Ometi seda ei juhtunud – märkasin küll erinevust, kuid mitte eriti suurt. Kliinikust öeldi, et vahel võib nii juhtuda. «Igale patsiendile tuleb läheneda individuaalselt. Temale mõjuvad botuliintoksiini kogused määrame ainult praktika käigus. Me alustame alati optimaalsetest kogustest ning jälgime selle mõju patsiendile. Alles siis kui on näha, et esialgsest ei piisa, lisame teises etapis ainet juurde. Enamasti piisab patsiendile siiski esialgsest doosist ning koguseid peab hiljem suurendama tulema väga väike protsent patsientidest.» No mina kuulusin selle vähemuse hulka, kel tuli kliinikusse tagasi pöörduda.
TEINE PROTSEDUUR, SEEKORD TUIMASTUSETA
Niisiis ootas mind ees veel teinegi protseduur. Läks kuidagi nii, et otsustasin sel korral tuimastusest loobuda, ning tuleb tunnistada, et ei märganud valulikkusel mingit vahet. Mõne meelest on kindlasti tegemist ebameeldiva, isegi valuliku protseduuriga, kuid mina võin küll öelda, et pole hullu midagi.
Pärast teist kliinikukülastust sain juba paari päeva pärast rõõmustada: vaat nüüd on tõesti drastiline vahe! Nn triiksärgitesti (proovi päev läbi kontoris triiksärgiga ringi lennelda, lootes, et see ka õhtu eel viisakas välja näeb) pole ma veel jõudnud teha, aga see-eest õnnestus mul jääda palavikku ning neid ridu kirjutades võin öelda: kui palavikuhigist on riided läbi vettinud, siis kaenlaalused on kuivad. Niisiis ootan põnevusega tervenemist. Triiksärgid tõstsin juba kapist välja. :)
Sidebar:
Lisateave