Tõstku käsi, kellega seda pole juhtunud: sõber või sõbranna on jamas, kurdab oma muret. Kurdab ühe korra, siis teise – väikese variatsiooniga. Siis on juba kümnes kord käes ja me läheme närviliseks. Mõtleme, et taevas küll, mida veel vaja? Sai antud nõu? Sai. Soovitasin, kuidas oleks kõige arukam käituda? Muidugi, ta teab ise ka, normaalne arukas inimene ju. Mida ta siis veel tahab?
Nüüd tõstku käed, kes ise pole muret kurtnud, kuulajat vajanud. Tuletame korraks meelde, millised meie ootused siis olid. Hästi, vahel tahame lihtsalt emotsioonid välja lasta, pinge sisimas on nii suur. Vahel jälle sooviks, et teine kiruks kurja maailma või mõnda inimest koos meiega. Või ütleks selle ühe nipi, mis kõik paika paneks – ehkki me teame, et ei kuule mingit nippi, vaikselt loodame ometi, eks? Aga tihti on ju see tunne ka, et appi-appi, nad ei saa üldse aru, ei viitsi kuulata, aga näe, juba kukuvad nõu andma. Selle tunde nimi on pahameel, solvumine. Sest kui me mõtlema hakkame, siis ega me enamasti ei taha, et meid paremini elama õpetatakse. Sellel on vahel mingi veider üleolev maik, võib tekkida tunne, nagu peetaks meid lapsikuks, rumalaks, oskamatuks – isegi kui me mõistusega teame, et küllap tegelikult soovitakse head.
Psühholoogid ja psühholoogiks õppijad, muide, on selle teemaga ka vahel hädas. Põhjus kahetine: ühelt poolt võivad tuttavad inimesed sellise ameti pidajatelt keskmisest sagedamini nõu tulla küsima, teisalt muutub õpingute ja praktika tulemusel tihti silm suhteprobleemide ja meeleolude tabamisel teravamaks ning siis võib tekkida ka kiusatus soovitusi jagada neilegi, kes seda üldse ei küsi. Õnneks käib meie eriala õppimise juurde ka selliste olukordadega toimetuleku omandamine, aga lihtne see pole – eriti kui näed depressioonis mõnd lähedast sõpra või õnnetus suhtes vaevlevat sugulast.
Nõuannete asemel
Ent mida siis teha nõuandmise asemel, kui näeme kedagi elu ja endaga pahuksis olevat? Kui see keegi on lähedane ja oluline inimene, siis võiks teha ikka seda kõige lihtsamat – olla tema jaoks olemas. Peame kogu aeg ikka meeles, et ei saa meie elada selle inimese elu, ta teeb oma valikud ise – me ei saa tema elu elu üle võtta (kui tahes targaks ja heasoovlikuks me end ka ei peaks). Aga toeks võime olla. Kuulata ja vahepeal peegeldada, hinnanguvabalt, kuidas meie seda kõike kuulsime. Saame ka otse ja lihtsalt küsida: kuidas sa soovid, et ma sind aitaks? Mida ma saan sinu heaks teha? Mida sa praegu vajad? Ärme anname lubadusi, et teeme kõike, mida teine vaid soovib – aga anname võimaluse murelikule mõelda konkreetsemalt. Ja püüame ise säilitada selget pead ja meeles pidada, et meil ei ole kohustust teise soovil peadpidi ahju hüpata või minna kellegi klaasi mürki sokutama.
Kui aga tundub, et keegi on endale ohtlik, eluisu on otsas? Jah, siis saame helistada teinekord kiirabisse või psühhiaatriahaigla ööpäevasel numbril – anname spetsialistidele võimaluse aidata, selleks nad ju on. Ärme võtame ise nii raskes olukorras vastutust.
Võibolla kõige tähtsam on olla aus. Kui kellegi mured ja hädaldamine on meile väga vastumeelseks muutunud, tema eluviis-teod-isik enam üldse ei sobi – siis öelda seda ka otse ja lõpetada selline tutvus. Teha nägu, et kuulad hädalist, nimetada end sõbraks või sõbrannaks ja samas sisimas vanduda tulist kurja, et lõpetagu ometi see joru, kaua võib tüüdata ja otsida endale usutavatena tunduvaid ettekäändeid mittesuhtlemiseks – see ei ole aus kellegi suhtes ja abi pole sellest ammugi.