Islandil elav Saaremaa tüdruk Anni seadis endale oktoobrikuuks eesmärgi elada tervislikumalt. Lõpuks on kuu aega läbi saanud ning aeg vaadata tagasi: kas harjumuse tekitamine töötas? Kas kõik oligi lihtsalt vaid kättevõtmise asi?
Oktoobrikuu trenniblogi: tehtud! Räägime tulemustest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuigi eelviimasel nädalal olin ma peaaegu allaandmismeeleolus, lohutas natukene tõsiasi, et tegelikult minna oligi vaid üks nädal. Õnneks polnud see nii piinarikas, kui kõlab. Ilm küll muutus iga päevaga külmemaks ning hommikuti trenni minemine vaevalisemaks, kuid sinna ma jõudsin siiski terve oktoobrikuu vältel.
Aga kokkuvõtted? 30päevane eesmärk andis mulle esimese pisiku trenniharjumuseks. Loomulikult ei ole ma nüüd miski trenniguru, kuid äsjaalanud novembrikuus ei visanud ma sugugi jalgu seinale mõttega, et aitab küll, tehtud, rohkem pole vaja. Tegelikult motiveerisid selle kuu aja jooksul ilmunud tulemused niivõrd, et tegelikult tahaks rohkem ja kiiremini!
Kuu aja jooksul neli korda nädalas trenni tehes kadus mu kerelt 4,9 kilo, mis teeb keskmiselt 1,225 kg nädalas. Kaasa aitas sellele ka muidugi suhrust loobumine. Ma ei saa vist õelda, et see on maailma parim tulemus, sest ilmselt oleks ikkagi kuidagi VEEL paremini saanud (näiteks inimesed, kellega ma koos elan võtsid endale eesmärgiks käia terve kuu joogas. Üks neist võttis kuu ajaga kaheksa kilo alla, mis on ju poole rohkem!) Samas sain ma ikkagi sellega endale veidi ilusama peegelpildi, rohkem komplimente, mis enesetunnet veidi tõstavad ning veelkord: harjumuse või veidi parema eluviisi.
Võitlused suhkruga
Näiteks oli selle kuu jooksul üks lihtsamaid asju suhkrust loobumine. Jah, tohutu jäätiseisu ei kadunud ka pärast viimast nädalat ning ma tähistasingi 3. novembrit (taltsutasin oma isu veel kaks päeva) ühe potsku jäätisega, mis kusjuures ei maitsenudki nii hästi, kui ma lootsin. Nii et kui ma arvasin, et pistan pintslisse ühekorraga terve jäätise, jätkus seda tegelikult lausa kolmeks päevaks. Samas šokolaadi või muud sarnast maiust ei ole ma veel poest otsima läinud. Mis on ju igati hea!
Trenni satun ikkagi veel, kuigi seekord olen iseenda suhtes veidi paindlikum. Kui ei lähe hommikul vara, lähen mõnikord pärast lõunat. Mõnel päeval, kui üldse ei viitsi sinna jalutada, lähen hoopis välja jooksma. Kui tahan kaks päeva järjest teha ainult kardiot, siis seda ka teen. Kui tahan mõnel päeval ainult ujuda, siis teengi seda. Ja ma leian, et tegelikult see on hästi oluline, sest selle kuu aja jooksul sain ma teada ka kaks teist asja.
Nimelt iseenda keelamine on küll päris mõjuv, aga samas ma leian, et ehk mitte väga… täiel rinnal elamine. Et noh, kui tahadki magusat, siis on okei süüa ära üks küpsis või tükk šokolaadi. Samas täielikult millegi sellise ära keelamine on natukene kurb. Miks peab endale elus midagi ära täielikult keelama, mis sulle otseselt kahjulik ei ole? Selle asemel tuleks oma elus saavutada hoopis tasakaal. Kui pistadki ühel päeval pintslisse terve ämbritäie jäätist, siis pead selle eest järgmisel päeval ka vastutama ning end liigutama rohkem kui diivanil poosi vahetamine.
Teiseks: kuna minu eesmärk oligi neli korda nädalas reaalselt trenni minna, hakkas see lõpus, nagu isegi teate, natukene vastu. Praegu ma liigun küll täpselt sama palju, kuid lihtsalt luban endal natukene valida, mida täpselt teen. Ja see on okei, sest kuigi võib-olla ei tule tulemused nii kiirelt (ma veel ei tea muidugi, eks novembri lõpus paistab), siis olen ma selle arvelt vähemalt ise õnnelikum ja rahulolevam. Iseendale vastutahtmist millegi tegemine on pikas perspektiivis minu jaoks väga halb ning usun, et ühel hetkel lõppevad niimoodi ka tulemused.
Seega – oktoobrikuu ei ole minu jaoks sugugi tegelikult lõppenud. lihtsalt veidi raamidest tuli välja. Kui tahan, saan nüüd endale jäätist poest osta ning jõusaalis võidu musklimeestega pumpamise asemel võin joosta või ujuda. Aga see, et ma enda kallal edasi vaeva tahan näha? Selle imelise tunde sain ma küll eelmise kuu jooksul kätte!
Seepärast tahaksingi kangesti teid innustada: võtke üks kuu ja tehke selle aja jooksul midagi järjepidevalt. Ärge mõelge järgmisele kuule või pikale perspektiivile. Seadke eesmärk ning tehke see ära, 30 päeva pole üldse nii palju, et katkestada. Ja kui see tehtud, siis tunnete ise, kui hea see tegelikult on. Nii saate aimu ka iseenda esmastest võimetest ning seejärel neid enda jaoks mugandada, et lisaks tegemisele ning tulemusele ka vaimne nauding tuleks!