Laps möllab sotsiaalmeedias - kuhu seada piirid? Ehk moodsa lapsevanema dilemma

FOTO: Vida Press

Tänapäeva lapsed peavad internetielu loomulikuks ja tahavad end aina varem veebis avalikuks teha, mõned sihivad suisa sotsiaalmeediakuulsust… Kas ja kuhu peaksime neile piirid seadma?

Meie lapsed kasvavad maailmas, kus neid jäädvustatakse digitaalselt juba ema kõhus ja esimesed selfid titaga lähevad Instagrami üles kohe pärast sünnitust. Enamik täiskasvanuid osaleb pidevalt sotsiaalmeedia virvarris – põnev küll, kuid teisalt tundub see maailm meile võõras ja hirmutav.

Kaial (35) on 12aastane tütar. «Muidu on ta tubli, õpib hästi ja õpetajad kiidavad, et väga viisakas. Probleeme tekib meil ainult sellega, et tema põhihobi on internet,» kurdab ema ja lisab, et kogu vaba aja veedab tüdruk võrgus, küll sõbrannadega skaipides, küll Facebookis või Instagramis uudistades. Kaia enda töö on läbi ja lõhki seotud sotsiaalmeedia ja moodsate võrgustikega ning ehk just seetõttu on ta olnud internetti puutuvas küllaltki range ema.

«Olen selgitanud ohte: nett on täis perverte ja ei tasu jagada infot inimestele, keda sa ei tunne. Eriti tuleb hoida saladuses, kus sa elad, koolis käid jne,» räägib Kaia. Kõik tütre kontod ongi kinnised ja nähtavad ainult sõbralikele silmapaaridele. Hiljuti tabas aga Kaiat ebameeldiv üllatus, kui tütre Instagrami-kontole pilku peale visates selgus, et tüdrukul on tuhandeid tundmatuid jälgijaid. Kuigi lapse fotod ei olnud väljakutsuvad või eale sobimatud, pidas ema maha tõsise vestluse, selgitades veel kord fotode internetti avalikult ülesriputamise ohtusid ja tuues näiteks, et fototöötlusega saab palju kurja teha. «Näiteks võetakse lapse näopilt ning kleebitakse see mõne foto peale, kus laps päriselt olla ei tahaks, ja pannakse see siis netti ringlema.» Asi laheneski tol korral nii, et laps kustutas omal algatusel pildid, kus ta oli tuvastatav.

«Nüüd aga on see teema jälle päevakorral, sest tütar teeb koos sõbrannadega tantsukavasid ja -videoid ning on otsustanud, et temast saab kunagi juutuuber.» (Inimene/artist, kes esineb vaid YouTube’i kanalil. Seal on tal oma jälgijad, kes on kursis iga tema uue saavutusega. Oskuslikumad teenivad selle tegevusega ka raha – toim.) Kaia on seni keelanud videoid üles laadida, kuigi teab samas hästi, kui oluline on sotsiaalmeedias orienteerumise oskus, ning et seda saab õppida vaid asjas osaledes.

«Minu küsimus ongi: kust läheb piir vastutustundliku vanema ja lapse arengut takistava vanema vahel? Muretsen oma lapse heaolu ja turvalisuse pärast, aga ei taha piirata tema arengut teemades, mis võivad talle tulevikus kasuks tulla,» arutleb Kaia. «Ma ei taha keelata tema hobi, millest võib saada sissetulek ja töö, mida ta armastab! Paljudel ettevõtetelgi on raske saada oma Instagramile nii palju jälgijaid, nagu on mu tütrel. Äkki tal ongi millegi sellise peale annet! Moodsa ema dilemma: kust läheb piir, kuidas käituda…»

VÕTMESÕNAKS ON USALDUS

Psühholoog, pereterapeut ja naine.postimees kolumnist Kätlin Konstabel mõistab Kaia muret. «Kas ja millal tohiks lapsi sotsiaalmeediasse lubada? Kuidas neil silma peal hoida või kas seda üldse tohib – privaatsus on ju ka oluline? Sedalaadi küsimused vaevavad paljusid lapsevanemaid, eriti kui kodus kasvab varateismeline. Vanemate suurim hirm on just laste jagatavad fotod ja videod ning see hirm on mõistetav: mõni pahatahtlik võõras võib lapse endast tehtud pilti kurjasti ära kasutada. Selle mure taustal tahakski arusaadavalt rakendada täiskeeldu. Tegelikult aga peaksime kõik lapsevanematena vaatama otsa tõsiasjale, et kui keegi halb inimene tahab meid või meie last veebivahendite abil kahjustada, saab ta seda nagunii teha.»

Konstabel soovitab ette kujutada, kui lihtne on tänapäeval teha kellestki märkamatult pilti ja see solvavate kommentaaridega internetti riputada. «Võimalusi internetis kurja teha, ka fotode abil, on tohutult, ning selles valguses on lausa ime, et enamik inimesi ikkagi on üksteisega kenad ja suuri jamasid väga palju pole,» nendib ta.

Psühholoogi sõnul on siin võtmeküsimus usalduslik suhe lapsega. Kodus peaks laps saama avatult rääkida nii sotsiaalmeedias kui ka päriselus toimuvast, rõõmudest ja muredest. Samuti peaks lapsega nõu pidama, milliseid piire soovib ta emale-isale – näiteks ei pruugi lapsele meeldida, kui nood kõiki tema sissekandeid laigivad ja kommenteerivad. Selle peale ei tohiks vanem solvuda, vaid võiks meelde tuletada enda lapsepõlve – kas oli meeldiv, kui ema või isa toreda peo ajal kõige paremate soovidega nina tuppa pistis ja üritas seltskondlik olla. «Laps peaks saama rääkida oma sotsiaalmeedia soovidest ja plaanidest, neid põhjendada, ja lapsevanem peaks saama rääkida enda hirmudest,» soovitab Konstabel. «Usaldus annab lapsele kindluse, et ta võib loota vanema abile ka siis, kui on mingi lolluse teinud ja haiget saanud. Usaldus võimaldab rahulikult ja sõbralikult selgitada, et vanemal peaks olema ülevaade sellest, mis lapse sotsiaalmeedia-elus toimub ja millised piirid peaksid saama paika.»

Konstabel leiab, et tegelikult pakub peres sotsiaalmeedia teema päevakorda tõusmine võimalust rääkida lapsega elus olulistest asjadest. «Mida üldse tähendavad sõprus ja muud suhted? Mis kaasneb suhete avalikukstegemisega – olgu siis sotsiaalmeedias või mujal? Kas täiskasvanutele ja lastele peaksid olema eri reeglid? Mis on viisakas suhtlemine internetis ja päriselus? Mis on mulje- ja mainekujundus ning kuidas see käib? Millist infot annab meie kohta mõni pilt, tekst, sõbralist?»

Tagasi üles