Võibolla olen ma erialast rikutud ja kiiksuga, aga mulle tõesti meeldib, kui inimestega (sõltumata nende soolisest kuuluvusest) saab otse rääkida. Et see on üks arukas, üksteisemõistmist ja head läbisaamist soodustav suhtlemisviis. Parem ja lihtsam kui vigurdamine ja skeemitamine. Võibolla selle kiiksu tõttu mulle tundubki, et need nii levinud ütlemised pole hoopiski nii toredad. Viitavad justkui sellele, et naised peavad meeste mõjutamiseks kavalusi, trikke ja kõrvalteid kasutama. Otse rääkida ei saa. Kas naistele ikka meeldib päriselt ka, kui neid manipuleerijateks peetakse või et kas siis tõesti kavalusega inimeste mõjutamine just naistele kuidagi eriti südamelähedane on? Või on hoopis mehed kuidagi tuhmid, ei saa selgest ja otsesest jutust aru? Kahtlen sügavalt.
Olgu, mööngem, kavalus kulub teinekord ikka marjaks ära, suhtleme me siis elukaaslase või lapse või kolleegiga või idamaisel turul. Kasulik on naistel, kasulik on meestel osata natuke kaval olla. Kui see on aga läbiv joon, hinnanguline, omistatud ühele sugupoolele, siis on pahasti. Naine on siug, madu, uss. Salakaval ja pigem pahatahtlik – kuigi vahel täitsa kena. Jah, küllap on taga ajalooline põhjendus – kasulik oli kavaldada, kui mehed positsioonilt tähtsamad olid, võim oli igal pool nende käes. Ja eks see võibolla viide ka naiste suurematele suhtlemiskompetentsidele (oskus manipuleerida). Aga kui ei osata sirget juttu rääkida, sellega meest mõjutada – siis on mingi oskus ju pigem puudu?
