Tänane Postimees kirjutas, et Brüsselisse tööle minek on paljudele Eesti euroametnikele tähendanud probleeme peresuhetes. Siinkohal avaldame toimetusele laekunud kirjad neljalt naiselt, kes anonüümselt kirjeldavad oma pere saatust euroliidu avarustes.
Esimene kiri
Olin Eestis elades abielus. Minu mees kaasa tulla ei soovinud, küll aga pidin kinni maksma kõik tema elamiskulud ja andma taskuraha pealegi, sest ma ju teenisin nii palju. Minu koju tagasi pöördumist ta samuti ei soovinud, seda eelkõige rahalistel põhjustel. Kuna Eesti on väike, sain mõne aja pärast teada, et tal on kõrvalsuhted, mida ta ka ise tunnistas. Praegu helistame teineteisele sünnipäevade ja jõulude ajal. Mul on nüüd pere Belgias, uus elukaaslane on belglane ja eksmees on kohe oma uue elukaaslasega lapsevanemaiks saamas.
Meil on siin oma seitsmeliikmeline eesti tüdrukute grupp, siia tulles oli neil kõigil püsisuhe eestlasega, aga kellegi suhe ei elanud üle distantsi ja teadmatust tuleviku ees.
Teine kiri
Leidsin Brüsselis oma mehele tema kvalifikatsioonile vastava töökoha, kuid ta lõi viimasel minutil põnnama ega tulnud isegi vestlusele. Nüüd oleme jõudnud nii kaugele, et plaanis on lõpuks abielu ära lahutada, sest juba neli aastat on meil mõlemal uus kaaslane.
Olen olnud sügavas depressioonis ja oli aeg, kus püüdsin elust lahkuda. Põhjuseks ikka peresuhted ehk nende puudumine ning sellega kaasnev üksinduse ja mahajäetuse tunne. See euroametniku leib pole sugugi kerge, peale palga ja soojema kliima ei olegi nagu midagi, mis oleks parem kui Eestis.
Kolmas kiri
Algul siia tulles ei olnud mehel pool aastat tööd, aga ta tegi IT-kaugtööd Eestisse ja hoidis last, keda me algul sõime ei pannud. Siis sai mees tööle ja laps läks sõime.
Ses mõttes on meil kõik hästi, et keegi ei nukrutse kodus. Ma tean, et siin on nii mõnigi abielu lõhki läinud või on kodus istuv pool kaotanud vaimse tervise ja tasakaalu just seetõttu, et pole siin rakendust leidunud ja kodus istumine on liialt suur muutus võrreldes endise töise elustiiliga Eestis.
Neljas kiri
Mulle andis Brüsselisse tööle tulemine ja siin elama asumine lahenduse probleemile, kuidas kooselu valutult lõpetada. Lahkuminek on teadupärast alati valulik ja haiget teha pole meeldiv. Distantsilt on see palju kergem ning usun, et seda mõlemale poolele. Nüüdseks on mul siin uus pere.
Minu tutvuskonnas on vähemalt viis naist Brüsselis elamise jooksul kas abielu lahutanud või oma suhte Eestis lõpetanud.