Pikamaajooks ei pruugi kaalulangetajat aidata

FOTO: Vida Press

Kui spordifüsioloog Mary Kennedy aitas 2009. aastal ühel harrastajate grupil maratoniks treenida, pöörduti tema poole sagedasti kehakaaluga seonduvate küsimustega. «Ma teen trenni rohkem kui kunagi varem oma elus. Ma teen seda küll mitmel põhjusel, kuid eeldasin, et näen oma riietes parem välja,» kurtsid jooksjad justkui ühest suust.

Paljud jooksufännid on kogenud omal nahal, et hoolimata aukartustäratavalt pikkadest jooksudistantsidest ei ole treeningu mõju välimuses näha. Kui tippsportlased näevad loomulikult vägagi treenitud ja saledad välja, võib asjatundmatu algaja pikki vahemaid joostes kaalust isegi juurde võtta, kirjutab Science of Us. 

Pikamaajooksjate kaaluprobleemide välja selgitamiseks viis Mary Kennedy läbi väikese uuringu, milles osales 64 jooksjat. Osalejaid kaaluti enne maratoniks ettevalmistavat treeningprogrammi ja pärast selle läbimist. Umbes 11 protsenti jooksjatest võttis tõepoolest alla, aga sama paljud võtsid hoopis juurde. Kusjuures 86 protsenti viimastest olid naised. Ülejäänute 78 protsendi jooksjate kehakaal püsis samasugusena kogu kolme kuu vältel, kuigi kõik osalejad jooksid neli korda nädalas. 

Samale tulemusele jõuti juba 1989. aastal Taanis tehtud uurimusega, milles treeniti 18 kuuga istuva eluviisiga inimestest maratonijooksjad. Katsejänesteks oli 18 meest ja 9 naist. Võistluspäevaks võtsid mehed keskmiselt alla 2 kilo, naiste kehakoostis ei muutunud aga üldse. 

«Mõte, et võtad maratonist osa ja kilod hakkavad kolinal kukkuma, ei ole realistlik,» sõnas Kennedy, kes oma kolleegiga teeb tihti kurba nalja: «Alguses treenid maratoniks, pärast võtad ette toitumisplaani.»

Paraku pole lootust, et maratoniks treenimise ajal lisandunud kehakaal võiks tulla suurenenud lihasmassi arvelt. Kaalutõusu või -seisaku põhjus peitub hoopis psühholoogias, mitte füsioloogias, sest paljud ei anna endale aru, mis on treeningu peamine eesmärk. Näiteks on uuringud välja selgitanud, et suurem osa inimestest usub, et teeb rohkem trenni kui ta seda tegelikult teeb. 

Oma treeningkoormuse ülehindamine on algajate pikamaajooksjate üks levinumaid vigu. Paljud on võtnud omale eesmärgiks teatud vahemaa lihtsalt ära joosta, kuid jooksutempo jääb pahatihti tähelepanuta. Seetõttu jookseb algaja palju aeglasemalt kui ta oleks tegelikult suuteline. «Ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt, aga pikamaajooks on muutunud väga kättesaadavaks kõigile - mis on vaimustav ja imeline,» märkis Kennedy. «Aga finišisse jõudmine ei tähenda, et sa jookseksid tõesti intensiivselt seitse päeva nädalas. Sa oled niivõrd keskendunud distantsile, et jooks ei pruugi olla eriti tempokas.»

Kuigi maratoniks treenimine ja selle läbi jooksmine on muljetavaldav ja igal juhul suur saavutus, tuleb eksperdi sõnul tõdeda, et paljud algajatele mõeldud treeningplaanid näevad ette kolme või nelja trenni nädalas, mis tegelikult ei olegi nii palju. Ka seda eeldusel, et ükski ette nähtud jooks ei jää vahele. 

Kõike eelnevat arvesse võttes pole ime, kui jooksmine ei aita igaühel kaalu langetada, sest nii nagu pikamaajooksjad ise hästi teavad, tekitab jooks meeletu söögiisu. Väga kerge on pärast trenni kogemata söögiga liialdada, eriti kui treenimist tuuakse suuremate portsjonite ettekäändeks. «Lisaks tekitab algajates tihti segadust süsivesikute söömise vajadus jooksutreeningute nimel. Süsivesikud on küll tähtsad, kuid see ei tähenda, et korraga võiks süüa hiigelsuure taldrikutäie spagette ja neli saiaviilu,» tõdes ta. 

Kennedy sõnul ei ole üldsegi mõistlik suhtuda treeningusse kui kaalulangetusmeetodisse. Arusaam, et pärast rämpstoidu söömist tuleb lisakalorid jooksuga maha raputada, ei ole lihtsalt jätkusuutlik. «Trenn tuleb kasuks vaimsele tervisele ja nii paljule muule, kuid me ei tohiks liialt kaalule keskenduda. Selle tagajärjel muutub trenn ületamatult tüütuks. Seda tuleb teha, aga seda peaks ka nautima. Sest, nagu öeldud, see on sulle väga kasulik.»

Möödunud aastal avaldati uuring, milles saadeti kahekilomeetrilisele jalutuskäigule kaks gruppi. Esimestele öeldi, et nad lähevad «kõndima trenni nimel». Teisi kutsuti «jalutama, et nautida loodust». Pärast seda pakuti osalistele kommi, mida esimese grupi liikmed sõid võrreldes teistega 124 protsenti rohkem. Teisisõnu peaks trenn olema pigem meelelahutuslik tegevus, mitte kannatus, mille eest tekib tahtmine end toiduga premeerida. 

Ehk aitab kaasa, kui pead meeles treeningu teisi kasulikke omadusi peale rasvapõletuse: see tõstab tuju, annab energiat, parandab une kvaliteeti ja suure tõenäosusega teeb ka su seksuaalelu paremaks. Trennis käimine ja võistlustest osa võtmine aitab leida uusi sõpru, eesmärkide täitmine aga tõstab enesekindlust ja pakub üldist rahulolu. 

Pikamaajooksuks võib leida väga palju mõjuvaid põhjuseid, kuid kehakaalu langetamine ei pruugi olla neist parim.

Tagasi üles