Mees kirjutab: kas ma sisimas vihkan oma kadunud isa?

FOTO: SCANPIX

Meile kirjutas oma hingedepäevaeelse ning isadepäevanädalase mõtiskluse lugeja Franz K., kes otsib enda seest põhjuseid, miks teda isa hauale ei kisu. Kas ma salajas vihkan oma isa, küsib ta.

On hingedepäev ja selle nädala lõpus ka isadepäev. On lahkunud isa, on hinged, on surnuaed, hauaplats ja ikebanaks muutunud lilled... Millal siin viimati käidi?

Etteheiteid, et ma pole ammu haual käinud, seda koristanud, lilli viinud, kuulen sageli. Sedagi kuulen, et pole suutnud mitme aasta jooksul kalmule hauakivi organiseerida. Etteheiteid kuulen enda sees – mu oma hing räägib. Ükski surelik, kel hing sees ja mõistab rääkida, pole minu poole manitsustega pöördunud. Veel mitte. Küll on minu aju seda ette kujutanud: «Mida nad küll kõik minust arvavad?»

Aga ikkagi ei kipu ma sinna surnuaeda. Jah, mina, oma isa ainuke poeg, olen ju kõige lähem inimene ja peaks selle eest hoolt kandma, et haud oleks korras. Kas tõesti vaid selleks, et mu aju ei kujutaks ette, kuidas teised mind hurjutavad tagantselga sellega, et ma ei hooli?

Ma ei tea, milles asi on. Kas ma heidan midagi isale ette? Kas ma olen kibestunud, et ta: lahkus nii, nagu lahkus; jättis mind tühjade pihkudega (kui räägime rahast); ei olnud kohal, siis, kui lapsel – see tähendab minul – seda vaja oli; rikkus ära minu ema närvid, tervise ja elu? Kas ma sisemas tegelikult vihkan isa?

Või kardan, et ta võttis SINNA kaasa mälestuse minust kui totaalsest ebaõnnestujast ja luuserist. Tahaksin justkui karjuda: sa oleks võinud ju veel mõned aastad oodata, kuni ka mina saan jalad alla! Just nii, et see ka välja paistab, nii nagu kombeks; see, et minu hinge sügavas sopis on «jalad all» ei huvita ju kedagi... peale minu enda. Jälle ma mõtlen sellest, mis teised võivad mõelda.

Asi võib olla ka hoopis ühes unenäos, mis mind mõned korrad aastas külastab, see näeb välja nii: lähen hauale ja keegi on seal kõik korda teinud ning keset hauda on pooltäis viinapudel... Ja see on justkui pandud sinna mulle. Ärrituseks, meenutuseks, meeldetuletuseks. Ka endale. Eelkõige endale.

Kas ma tulen isadepäeval hauale? Ma ei tea, arvatavasti mitte, ma pole selleks valmis. Ma ei ole poliitik, kes peab hoolitsema selle eest, et asjad  paistaksid korras olevat. Aga ma teen nii, et, kui sa, isa, saaksid mind aeg-ajalt vaatama tulla, siis sul poleks häbi. Ehk oleksid uhkegi veidike.

Tagasi üles