Kristjan Port toitumisest: harrastajal on pigem midagi liiga palju

Kristjan Port

FOTO: Toomas Tatar

Tihti antakse harrastussportlastele tavainimesest erinevaid toitumissoovitusi. Küsisime Tallinna Ülikooli terviseteaduste ja spordi instituudi direktori ja spordibioloogilt Kristjan Portilt, kuidas tegelikult harrastussportlane sööma peaks. 

Normaalseks terviseks vajalike ainete puudused ei erine liikumisharrastajatel ja tavainimestel. Harrastajal ei ole tarvis eritoitumist ning võimalikke probleeme põhjustab peamiselt toitumiskäitumine.

Ometi püütakse harrastajaid kujutada ja nõustada nagu proffe, kuid võrreldes spordis eritoitumise mõõdupuuks olevate noorepoolsete tippsportlastega, on harrastajate vanuseline profiil, eluviisid ja terviseprobleemid hoopis teistsugused, rääkimata nende üpris tagasihoidlikust treeningukoormusest.

Pigem on harrastajatel midagi liiga palju, eriti käib see kalorsuse ja süsivesikute kohta, millele aitavad paradoksaalselt kaasa tarbitavad toidulisandid. Õige treenimise, normaalse toitumise ja korraliku puhkamise asemel tegeldakse sageli vale probleemiga, püüdes töövõimet parandada toidulisandeid ja muud varustust osteldes.

Üksikut imeainet pole

Ükski aine sportimist ega ühtki sportlikku võimet eraldi ei toeta. Normaalne füsioloogiline seisund põhineb kahe tosina keemilise elemendi kombineerumisel molekulideks ja talitluslikeks kooslusteks, mis tagavad eluks vajalikud kehalised funktsioonid. Seda võib võrrelda sümfooniaorkestriga, mille «muusikaks» ongi mingi konkreetne talitlus. Ühegi aine ületarbimisest ei ole kasu oodata nagu ka orkestris, milles trummar või trompetipuhuja hakkab ootamatult kõvemini häält tegema.

Ometi mainitakse spordis mõningaid konkreetseid aineid kui võimalikke pudelikaelu. Näiteks raua ebapiisavus esineb tõenäoliselt umbes igal neljandal naisel, meestest igal kahekümnendal jooksuharrastajal. Kuna raud on vereloome kaudu seotud sportliku töövõimega, kiputakse seda eraldi tarbima. Tagajärg on, et umbes igal kuuendal mehel ja kahekümnendal naisel leidub organismis tervist ohustavat liigset rauda.

Vahest enim tuttavaks defitsiidiks on higistamisel tekkida võiv naatriumipuudus. Jutt käib mitmetunnisest higistamisest, mitte ühekordsest pingutusest, mille tagajärjel võib tekkida mulje harjumatult suurest higihulgast. Naatriumipuuduse tekkeks on vaja suurt treenitust ja kestvat pingutust, selline inimene on aga küllap ammu õppinud elektrolüütidega spordijoogi abil probleeme vältima.

Veel tuleb arvestada, et mitmeid aineid omastatakse koos teistega ja puhtalt suhu pistes ei pea neist kuigi palju ainevahetusse sisenema, nii muudavad need vaid uriini kalliks. Näiteks pelgalt raua imendumine sõltub nii söödud õuntest kui ka joodud kohvist jne.

Liialduste oht

Süsivesikud annavad energiat ja toetavad pärast rasket trenni lihaskoes taastuvat valgusünteesi. Kui trenn on olnud liiga kerge, pannakse liigselt söödud süsivesikud tallele rasvarakkudesse. Raske treeningu järel on lisaks süsivesikutele otstarbekas varustada lihaseid aminohapetega. Paraku on ka siin lihtne minna liiale, sest kui keegi suudab aastaga suurendada puhast lihasmassi 3 kilo, lisandub ta lihastesse päevas juurde umbes 1,5 g valku. Arvestades, et 100 ml piimas on 3 g valku, tundub 30 g valku andva spordijoogi tarbimine kohatu ülepakkumisena. Täisväärtusliku valguga tasub kindlasti taastumist toetada, kui mitte «liiga tublisti», mis võib tasahilju põhjustada seedimishäireid, allergiaid jms.

Artikkel ilmus esmakordselt Tervis Plussi eriväljaandes START. Vaata ka teisi tervise ja liikumisega seotud artikleid www.liigume.ee lehelt!

Tagasi üles