Kairi Lentsius: taaskasutuse juures ei tohiks esteetika osas järeleandmisi teha!

Kairi Lentsius

FOTO: Anni Suvi

Kairi Lentsius on disaini- ja moeringkonnas juba tuntud ja teada nimi, aga teemast kaugematele inimestele on vaja teda veel tutvustada. Osta.ee moeblogi teeb selle töö ära.

Võib vist öelda, et olen mitmekülgse taustaga noor disainer. Olen jõudnud õppida ajalugu, tekstiili- ja moedisaini ning selle kõrval alustada oma brändi. Olen õppinud Rootsis, teinud praktikat Londonis, käinud suveülikoolis Kopenhaagenis ja püüdnud erinevaid disainimaastikke tundma õppida. Olen haaranud igasugu võimalustest ja otsinud endale väljakutseid nii disaini akadeemilises sfääris kui ka kommertslikumas.

Sa oled õppinud nii tekstiili- kui moedisaini. Kui hästi need kaks üksteist täiendavad? Kuidas moedisainini jõudsid?

Tekstiili- ja moedisain käivad käsikäes. Tartu Kõrgemas Kunstikoolis tekstiiliosakonnas õppides sai üsna ruttu selgeks, et

Kairi Lentsiuse mantel TELK

FOTO: promo

mu tööd ja tegemised kalduvad pigem moedisaini suunas. Sealt kaasa saadud tekstiilitehnoloogilised teadmised ja oskused olid kindlasti ajendiks, miks mul õnnestus pääseda Rootsi Tekstiiliülikooli moedisaini magistrikursusele. Kangaste tehnoloogiline loomine, eripära ja karakter – just see on mind moodi luues juhendanud. Ka oma magistritööd tehes uurisin kaudselt suhet 2D kanga ning 3D vormis oleva rõiva vahel, mille aitab luua inimese keha. Nii et mood ei saaks toimida ilma tekstiilita! Kui just ei hakkaks siin oma sõnu sööma 3D-prinditud rõivadisaini näol!

Mis on Sinu jaoks tähtis kui Sa kollektsiooni lood? Millest lähtud?

Tähtis on see miski, mida ma oma rõivastega öelda ja edasi anda saan. On see siis sõnum kangaste loomulikult kulumise protsessist või kahtlemine rõivaste konstruktsioonilistes standardites. See peab mulle endale põnevust pakkuma nii uuenduslikust kui tehnoloogilisest aspektist, sest kindla peale mängida ei oleks siinkohal põnev. Väike kahtlus peab hinges olema, et kas idee, materjalid ja tehnoloogia saab omavahel ikka toimima. Loomulikult on minu jaoks oluline ka esteetika, mis ei tohiks lõpuks selle põnevuse aspekti varju jääda.

Kuidas sündis TELK kollektsioon? Kust said inspiratsiooni kasutada vanu telke materjalina, millest midagi luua?

Taaskasutuse teema on mulle kogu aeg oluline olnud – kõik tuleb ära kasutada! Pealegi on mul materjali ja oma töö ees olnud alati piisavalt suur austus, et mitte raisata. Teadsin, et oma bakalaureuse lõputööks tahaksin teha taaskasutuse projekti ja võtta endale väljakutse – kuidas muuta midagi vana ja kasutatut taaskord inimestele ihaldusväärseks? Militaartelkide juurde jõudsin loomuliku mõttekäiguga, et millise võimalikult suure tekstiilitoote juures kasutatakse kvaliteetset vastupidavat materjali. Just nii, telk! Kontakteerusin siis esmalt Eesti Kaitseväega ja sain vastuseks, et nemad kannavad telgi maha siis kui see maha põleb! Läksin siis sama jutuga Tartus asuvasse Kaitsevägede Ühendatud Õppeasutuse varustuse laoülema juurde ja kas sa näed, neil oligi üks natukene põlenud telk üle ning teine veel, mis oli juba 40 aastat vana, natuke hallitanud ja lihtsalt oma aja ära elanud. Sealt ma siis pihta hakkasingi ning loomulikult tahtsin kõiki oma tekstiilialaseid teadmisi kasutada ning värvida kangast, teha trükki ja tikandit ning lõpuks õmmelda valmis toode. Eks ma olingi enda jaoks valmis mõelnud, et seda tööd pole mõtet teha kui tulemuseks on ikka vana, kulunud telk. Arvan, et taaskasutuse juures ei tohiks esteetika osas järelandmisi teha ainult sellepärast, et tegemist on rohelisema projektiga kui mõni teine. Küll aga on võimalik leida osavaid lahendusi, kuidas mõned puudused lõpliku toote juures apetiitseks muuta. Näiteks ei peljanud ma telgi materjalide juures pleekimist ja ebaühtlast kanga tooni, kasutasin seda hoopis kanga loomuliku karakterina nagu looduse tehtud trükimuster ja tikkisin sellele veel enda mustri peale. Mõtlen alati oma töid tehes, et kui valmivat toodet tahaks ise kanda ja et kahju oleks ära anda, siis olen õigel teel!

Kairi Lentsiuse mantel TELK

FOTO: promo

Oled Sa alati olnud tuline taaskasutuse pooldaja?

Ma arvan küll, aga alati mitte teadlikult. Eks see ole kodust kaasa tulnud, et asju tuleb hoida. Tegelikult on mul ikka suur maailma päästmise ja parandamise kihk sees!

Kuidas Sa iseloomustaksid oma käekirja?

Less is more. Ausalt, mul on kahtlane tunne, et ma ei oskakski üle võlli Vivienne Westwoodi moodi disaini teha. Olen ikka põhjamaiselt minimalistlikuma käekirjaga, kus peab olema mõnus tasakaal värvide, detailide, uudsuse ja klassika vahel.

Kes on Sinu eeskujud?

Kõik, kes soovivad laiendada piire oma valdkonnas! Moedisaini vallas on minu silmis kindlasti nendeks Hussein Chalayan, Rick Owens, Junya Watanabe ja Issey Miyake. Järjest enam hindan ja mõistan disainereid, kes ühendavad artistlikku lähenemist kaasaegsete trendide ja new age tehnoloogiaga. Tuleb ju ära kasutada neid võimalusi, mida kaasaegne tehnika pakub!

Kui raske on alustaval disaineril? Kust saad kollektsioonide tegemiseks ressursse ja investeeringuid?

Eestis peab alustav disainer olema multitalent, kes suudab end rakendada väga erinevatel töödel. Mul on vedanud, et vanemad on mind õpingute jooksul väga palju toetanud, aga ka Kultuurkapital ja Archimedes. Olen panustanud palju nii oma brändi kui ka löönud kaasa muudes projektides, tehes kõike alates seinamaalingutest kuni moeetenduste korraldamiseni.

Sa oled tegutseja-tüüp ega jää käed rüpes istuma ning imet ootama. Oled olnud praktikal Ivo Nikkolo juures, teinud koostööd Xenia Joostiga, osalenud mitmetel näitustel, Eesti Disainerite Liidu konkurssidel ja oled olnud nomineeritud Eesti Disainiauhinnale Bruno. Kui suurt omapoolset pingutust see on Sinult nõudnud või on asjad ja olukorrad lihtsalt Sinu kasuks mänginud?

Julgen väita, et sülle ikka asju ei kuku, aga üks asi areneb teiseks ja üks hea valik võib viia järgmiseni, kui panustad sellesse oma pühendumise ning töö. Ma olen ise pigem selline vaikne töörügaja tüüp kui suure suuga linna kokku rääkija ja ime ootaja. Teine kord võiks see ehk isegi rohkem tasakaalus olla!

Tegeled ka ehetega – valmistad unisex sõrmuseid, käevõrusid ning võluvaid puidust mansetinööpe. Kuidas

Kairi Lentsiuse mantel TELK

FOTO: promo

Sa ehete valmistamiseni jõudsid?

Eheteni jõudmise teel oli küll mitmeid mõjutajaid. Esiteks mu vend, kes on lennuinsener ja muidu osavnäpp, kes vedas varem igasugu lahedaid materjale koju, ja teiseks see, et ehteid ma väga ei armasta kanda ja tahtsin midagi sellist, mis vastaks täpselt mu maitsele. Kaks asja kokku pannud, hakkasimegi katsetama. Eheteid luues olen endale esialgu sõnad peale lugenud, et ehtekunstnike pärusmaale ma trügida ei soovi. Mind huvitavad siin ootamatute materjalide kombinatsioonid nagu õunapuust mansetid või duralmiiniumist käevõrud, mis annavad ehetele

vabaduse olla mingitest raamides väljas ja kõigile kantavad ehk unisex.

Hiljuti esitlesid oma magistri lõpukollektsiooni Londoni Moenädalal Fashion Scout’i programmi raames, seda koos teiste Rootsi Tekstiiliülikooli lõpetavate BA ja MA tudengitega. Kirjelda oma kollektsiooni! Kuidas kollektsioon vastu võeti? Millist tagasisidet said?

Minu magistritöö on taaskord üks suur katsetus, mis seisneb küsimusel, et kas laserlõikuse abil on võimalik luua kangast 3D vormi ja samal ajal konstrueerida see rõivaesemeks. Eesmärk oli siin esitada väljakutse muidu pinnadekoratsioonideks kasutatavale laserlõikamisele hoopis ruumilise väljakutse näol ning leida seeläbi uus lähenemine, kuidas kangast moodustada rõivas. Kollektsioon on saanud positiivset vastukaja just erialase tehnoloogilise arenduse osas. Siinkohal on oluline, et magistritöö tarbeks valminud arendus, oleks täiesti rakendatav ka kommertslikus plaanis, mida ma sooviks nüüd ka ise täpsemalt edasi uurida.

Mida arvad Eesti disainist? Kuhu on Eesti disain teel? Kas on ka murekohti? Mis võiks olla teisiti?

Arvan, et Eesti disain on väga mitmetahuline, aga käia on veel pikk tee nii disaineritel kui ka tarbijatel. Palju on oma töö limiteerimist esialgse idee ja visiooniga, sest nii ei õpita protsessis midagi uut ning vajalikud (need kõige põnevamad) avastused jäävad tegemata. Oluline on teinekord püstitada endale ülesanne nii, et ei teaks, kuhu lõpuks välja jõuad! Näeksime seeläbi ka põnevamaid tulemusi ja vähem sisse tallatud teede järgimist. See on nii suur ja lai küsimus, et kas hakata siin üldse praktilistesse probleemidesse laskuma.

Mis või kes toob Sulle sära silmi?

Kõik uued kogemused, mis mahuvad mu adrenaliini taluvuse piiridesse! On see siis toit, mida pole varem maitstud, või uus katsetamata veespordi ala või mõtlemapanev filmikogemus. Loomulikult ka kõik high-tech tekstiilitehnoloogilised põnevused ja see moment, kui pärast hunnikut ebaõnnestumisi tuleb üks hea katsetus ja tundub, et asjast võib isegi asja saada!

Millised hobid Sul on?

Kokkamine on mu suur hobi, kui mul vähegi aega on! Üldiselt võin siiski öelda, et olen see õnnelik inimene, kelle hobi on ka tema töö!

Mida pead elu oluliseks?

Uudishimu, järjekindlust ja usku, et kõik on võimalik!

Tagasi üles