Kätlin Konstabel: last sotsiaalmeedia eest lõputult kaitsta pole vaja

FOTO: SCANPIX

Lapsed ja sotsiaalmeedia – kas ja millal neid sinna lubada? Kuidas neil silma peal hoida või kas seda üldse tohib teha – privaatsus on ju ka oluline? Sellised ja teised sarnased küsimused vaevavad paljusid lapsevanemaid, eriti neid, kellel on kodus kasvamas varateismeline. Vanemad tajuvad tihti dilemmat: ühelt poolt saadakse aru internetiga seonduvatest ohtudest ja sellest, et last kogu aeg kaitsta ei saa, teisalt saadakse aru, et internet ja sotsiaalmeedia ei kao kuskile, laps peab õppima seal toime tulema.

Kätlin Konstabel

FOTO: Erakogu

Üks suuremaid vanemate hirme on seotud sellega, et lapsed tahavad tihti nii väga enda tehtud fotosid ja videoid jagada. On täiesti mõistetav, et vanematel on mure: keegi pahatahtlik võõras võib lapse endast tehtud pilti kurjasti ära kasutada. Selle mure taustal tahakski arusaadavalt rakendada täiskeeldu ja lubada heal juhul postitada vaid pilte loodusmaastikust. Tegelikult aga peaksime kõik lapsevanematena vaatama otsa faktile, et kui keegi halb inimene tahab meid või meie last kahjustada, siis saab ta seda teha nagunii. Kujutage ette, kui lihtne on tänapäeval kellestki pilti teha – täiesti märkamatult! Panna see pärast internetti, inetu kommentaar juures või saata nn täiskasvanute huvidega inimestele, olles asendanud pildistatu keha mõne pornostaari omaga. Võimalusi internetis kurja teha, ka fotode abil, on tohutult, ning selles valguses on lausa ime, et enamik inimesi ikkagi on üksteisega kenad või siis pole kurja tegemiseks piisavalt motiveeritud.

Kõik algab usaldusest

Siin tulebki mängu esimene reegel, mis võiks vanematel meeles olla: usalduslik suhe lapsega. Selline, et saaks sotsiaalmeediast – nagu ka muust elust, muredest ja rõõmudest – avatult rääkida. Milliseid fotosid võiks võrku panna või mida teha, kui keegi on postitanud midagi lapse kohta. Kuidas peaks digimaailmas arvesse võtma teiste soove (nt kas lapsele meeldib, kui vanem kõigi tema postitusi laigib või eelistab ka vanema hoolivusest teada saada muul viisil).

Laps peaks saama rääkida oma sotsiaalmeedia soovidest ja plaanidest, neid põhjendada, ja lapsevanem peaks saama rääkida enda hirmudest. Usaldus annab lapsele kindluse, et ta saab vanemalt abi – ka siis, kui ta saab ise mingi lollusega hakkama ja haiget. Usaldus võimaldab lapsele rahulikult ja sõbralikult selgitada, et vanemal peaks olema ülevaade sellest, mis lapse sotsiaalmeediaelus toimub ja millised piirid peaksid saama paika.

Turvalisuse huvides võiks olla kokkulepe, et uusi fotosid, videoid ja sõpru ei lisata ilma vanema loata. Koos tuleks üle vaadata privaatsussätted ning õpetada last neid arukalt kasutama. Väga selgelt tuleks sõnastada, et isiklikku infot avalikult ei jagata – kui kellelgi on mõistlikul põhjusel vaja teada saada teie pere aadressi, telefoninumbreid, plaane vaba aja veetmiseks või ka pereliikmete sissetulekut, siis on ju alati võimalik seda isiklikult küsida. Kui on ilmunud digiteemalisi kirjatükke – olgu siis võrgus või paberil – võiks neidki koos analüüsida. Hiljuti raamatupoodidesse jõudnud Ilmar Tomuski «Digipöörane kool» on näiteks tore humoorikas raamat, mida võib juba algklassilastega koos lugeda ja jutuks võtta.

Tegelikult pakub sotsiaalmeedia teema päevakorda tõusmine peres võimalust rääkida lapsega paljudest elus olulistest asjadest. Mida üldse tähendavad sõprus ja muud suhted? Mis kaasneb suhete avalikukstegemisega – olgu siis sotsiaalmeedias või mujal? Kas täiskasvanutele ja lastele peaksid olema erinevad reeglid? Mulje- ja mainekujundus ja kuidas see käib. Mis infot meie kohta saadab teistele üks või teine pilt, tekst, sõbralist?

Üks sotsiaalmeedia reegel, mida aga lastele ja suurtele vist küll iga päev korrutada tuleks, on: ära tee internetis seda, mida tavaelus sobivaks ei pea.

Tagasi üles