Kelleta ei kujutaks laulja Laura Remmel oma elu ette?

Laura Remmel

FOTO: Allan Leppikson / Kanal 2

Laura Remmel on maagilise hääle ja omapärase stiiliga naine, kelle muusika tuleb kusagilt maa ja taeva piirilt ning kannab su kaasa kohtadesse, kuhu lennukid ei lenda ja laevad ei sõida. Praegu lööb Laura kaasa Kanal 2 saates «Laula mu laulu». Elustiil uuris Lauralt, millistest allikatest ammutab ta energiat ja inspiratsiooni.

Laura Remmel (paremal) vend Gregori (vasakul) ja ema Martinaga.

FOTO: Erakogu

Raamat, mis mind mõtlema pani

Richard Brautigani 1968. aasta romaan «Arbuusisuhkrus» on rännak uskumatutel maastikel. Arbuusisuhkrus on maailm, kus kõik on tehtud arbuusisuhkrust ja iga päev paistab erinev päike. Selle maailma keskel asub minaSURM – utoopiline keskkond, kus pole vägivalda ega ego. Veidrad skeemid, värvid ja kontrastid. Kõik see on meie sees olemas.

Esimesel korral, kui seda lugesin, polnud mul halli aimugi, et saan kunagi neid elemente enda improlugudes kasutada.

Laul, mille sõnad on nii õiged, et saan vaid kaasa noogutada

John Mayeri «Stop This Train» räägib, kuidas ta tahab mõnikord sellelt rongilt, kus sõidame, maha astuda ja hetkeks puhata. Ta ei taha näha oma lähedasi siit ilmast lahkumas. Ja kuidas siis isa patsutab talle õlale ning ütleb, et ära taha peatuda, ära taha olla mingis teises hetkes – sina ei peata seda rongi. Ehk siis naudi!

Mu praegune lemmik on Marju Marynel Coote'i lugu «Mein Funk». Astun üles IdeeJazzil Marju Marynel Coote'i austuskontserdil. Olen tema lummuses!

Söök, mis viib mul juba lapsepõlvest peale keele alla

Mäletan, kuidas memme tegi köögis suure malmpoti sees mannakreemi. Seda jätkus mõnusalt kauaks ajaks ning selle pilveline struktuur oli lihtsalt võrratu!

Suhkruvatt on mul samuti hinge peal, sest seda väga tihti ei saanud. Kui Tivoli sattus olema Tartu lauluväljaku tagusel platsil, siis ega emps väga ei tahtnud seda mulle osta.

Ja muidugi Aleksandri kook, mida ostan alati Saaremaa praamil.

Etendus, mis andis mulle hea elamuse

Hea tunne on veel alles kevadiselt etenduselt «Vanamees ja meri».

Viis, kuidas elan halvad emotsioonid endast välja

Väljamõeldud keeles valjemal häälel rääkimine aitab alati!

Inimene, kelleta oma elu ette ei kujutaks

Vend Gregor. Ta on minust kaheksa aastat noorem, kuid ma pole meie vanusevahet kunagi nii väga tunnetanud. Vend on mu esimene stilist, sest tal oli juba väiksest peale suurepärane riidetaju. Tihtipeale läksin tema jutule, kui ei osanud asju kombineerida. Ta tõstis hetkeks pea arvutiekraanilt ja juba teadis, et see jakk ikka nende pükstega ei sobi.

Koht, kuhu lähen siis, kui tuju on paha

Millegipärast vannituppa, sest tundub, et sealsed seinad on muust maailmast eraldatud, nii et hullemaks ei saa kuidagi minna.

Film, mida vaatan kõige meelsamini üksinda kinos

Ma pole kunagi üksi kinos käinud. Võib-olla oleksin siis tahtnud üksi olla, kui jäin Bostonis sõbraga kinos filmi ajal magama. Silmad tegin lahti lõputiitrite ajal.

Saade, mida vaatan hea meelega koos kalli inimesega

Saate «Laula mu laulu» produtsent Olavi Paide tuletas mulle ühe lauluga seoses meelde «Kahvlit», mis on mu lemmiktelesaade läbi aegade. Kui muidu pidi kooli tõttu mõistlikul ajal magama minema, siis seda lubasid vanemad isegi hiliste öötundideni vaadata. Need olid lõbusad ajad!

Asi, mida igaüks peaks vähemalt kord elus kogema

Paar aastat tagasi oli mul suurepärane võimalus käia issi ja ta naisega Indias reisimas nii, et elasime suure osa ajast kohalikes peredes. Üks asi on lugeda kultuuri eripäradest raamatust ja mõelda, et koged seda hotellis ööbides. Teine asi on elada päriselt koos inimestega, kel on täiesti teistsugune arusaam näiteks abiellumisest või toidukultuurist. Põnev oli kuulda lugusid, kuidas inimesed olid abiellunud perekondade kokkulepete tulemusel ning õppinud teineteist ajaga armastama. Või näha, et teenijate olemasolu on nende jaoks täiesti tavaline ja nad ei mõista, kuidas me ometigi nendeta hakkama saame.

Tagasi üles