Ingrid Rüütel: suure töövõime on mulle andnud head geenid

Ingrid Rüütel suvel oma koduaias

FOTO: Peeter Langovits

Täna 75-aastaseks saanud juubilar Ingrid Rüütel rääkis intervjuus Postimees.ee’le oma vastilmunud raamatust, tööst, perest ja sellest, kuidas ta on suutnud nii kaua tegus ja töökas olla.

Tähistate juubelit laupäeval oma raamatu «Muutudes endaks jääda» esitlusega. Mida see teos endast kujutab?

See ei ole elulooraamat, seda on pakkunud paljud ajakirjanikud ja kirjastused, aga see ei ole mind huvitanud. Aga nüüd TEA kirjastuse juht tegi mulle ettepaneku anda välja minu tööde kogumik ja see raamat kujutabki minu enamasti ilmunud tööde valimikku. Püüdsin anda ülevaate erinevatest valdkondadest, millega olen tegelenud.

Esimene peatükk on küll elulooline, aga seotud ka tööga – seal on artikleid minu lapsepõlvest, ülikooliajast. Peatükk lõpeb ulatusliku ülevaatega «30 aastat rahvamuusika sektori sünnist», mis oli tegelikult minu elus kõige olulisem aeg, sel ajal on tehtud minu kõige olulisemad tegemised.

Sinna kuulub ka laiaulatuslik tollal üleliidulise soome-ugri rahvamuusika uurijate võrgustiku loomine, iga kolme aasta tagant korraldatud rahvamuusika konverentsid, kutsusime pidevalt siia esinema soome-ugri rahvamuusikuid-pillimehi ja teisi põhjarahvaid. See kõik mahub selle 30 aasta sisse.

Järgmine peatükk sisaldab ülevaateid ekspeditsioonidest, sest ma olen rahvamuusikat ja muud pärimust käinud kogumas üle terve Eesti, minu folkloristikarjäär algas tegelikult juba tudengiaegsete kogumismatkadega Kihnu ja Setumaale, kuhu mind võeti kaasa viise noodistama laulmise järgi, sest siis ei olnud meil veel väikseid magnetofone. Edaspidi on olnud väga palju ekspeditsioone.

Siis tulevad puhtteaduslikud uurimused, mis võiks olla üliõpilastele ja kõikidele huvilistele. Need on uurimused Eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste lauludest ja muusikast, vanemast kihistusest peamiselt. See osa sisaldab peatükke ka minu doktoritööst, üks neist on eesti keeles täiesti ilmumata.

Eraldi peatükk on ka Eesti uuematest rahvalauludest, kus on muuhulgas üks artikkel Saaremaa külalaulumeistritest ja külalauludest, samuti Vene-Türgi sõja lauludest. Kaks viimast peatükki sisaldavad juba populaarteadust ja publitsistikat. On peatükk «Pärimiskultuur tänapäeval», kus on eri aegadest pärit artikleid, mis avaldatud ajakirjanduses.

Viimane on natuke poliitilisem-ideoloogilisem – see on peatükk «Rahvas. Kultuur. Identiteet». Need artiklid on varem ajakirjanduses ilmunud.

Toimetuse soov oli, et seal oleks võimalikult palju pilte ja neid seal ka on, pildid kindlasti täiendavad teksti, need pole ainult minust endast, vaid ka inimestest, kellega olen kokku puutunud.

Kas sellised ekspeditsioonid ja rahvalaulude kogumine hakkab vaikselt hääbuma või tehakse seda samas tempos praegugi?

Ma olen igal aastal käinud – nüüd põhiliselt küll teatud uurimisteema jaoks materjali kogumas. Me ei fikseeri ju ainult neid laule ja nähtusi, mis tekkisid sajandeid tagasi, vaid jälgime ka olukorda praegu. Näiteks minu põhiteema ongi olnud Kihnu kultuuri muutused tänapäeval. Me jälgime folkloori kui protsessi. Olen viimasel ajal väga palju tegelenud Kihnu pulmakommete ja pulmalaulude uurimisega.

Tänapäeval on tehnika tohutult täiustunud – kui ma algul noodistasin laulud, siis hiljem saime magnetofon, siis sai laulud fikseerida juba täies ulatuses koos varieerumistega, mida käsitsi noodistades ei jõua. Tänapäeval me loomulikult kasutame videotehnikat ja see on juba hoopis midagi muud – nagu folkloristid ütlevad, me salvestame ja uurime rahvaluulet kontekstis, koos inimeste, olustikuga.

Millised üldse teie päevad on? On neis rohkem tööd või jätkub ka vaba aega, puhkust?

Puhkus ja vaba aeg on suvel, paar kuud katsun Saaremaal olla, aga sealt ka tuleb palju ärasõite teha, palju üritusi on. Näiteks sel suvel oli folkloorifestival Baltika, mille korralduses osalesin kunstilise juhina.

Praegu, talveajal ma teen ikka kõvasti tööd, sest ma ju töötan edasi muuseumis.

Raamatu koostamisega seoses oli kindlasti palju tööd?

Sellega ka jah. Kuna ma tahtsin juubeliks välja anda, siis lõpp läks väga kiireks, nii et tuli hommikust kuni 11ni õhtul töötada, need olid küll pingelised, mitte ainult mulle, vaid ka teistele, kellega koos raamatut tegime.

Kui palju on teie argipäevas veel üritusi, kutseid esindama?

Neid on küllalt palju. On selliseid üritusi, kuhu kutsutakse mu abikaasat koos minuga, aga ka minul endal on palju käimisi, oma organisatsioonides, millega seotud olen.

Mis teie saladus on – kuidas olla kõrge eani nii tegus, et varahommikust hilisõhtuni töötada jõuda?

Hommikul ma ei ole suurem asi töötegija, ma olen rohkem õhtune inimene. Aga õhtul ma olen jah üpris töövõimeline. Head geenid, ma ei ütle midagi muud, ma ei ole teinud midagi erilist. Mul on väga tublid vanaemad ja vanavanaemad olnud, ema küll suri üsna noorelt, temal oli väga kehv tervis, aga ta oli ka särav inimene.

Kas tooksite oma elust välja midagi erilist, mida olete kogenud, millele praegu heldimusega mõtlete?

Sellal kui abikaasa oli president, oli mul väga südamlikke kohtumisi väga erinevate inimestega, kellega ma võib-olla muidu poleks elu sees kokku puutunud – lastekodud, puuetega inimeste asutused, päevakeskused, üldse maakonnavisiidid. Eks maainimestega olen ma ka ekspeditsioonidel kokku puutunud, aga need on olnud teistmoodi. Oma inimestega kokkusaamine ongi olnud kõige huvitavam ja südamelähedasem.

Perekonnast - kõige noorem lapselaps sai ka juba kuueaastaseks ja läks eelkooli. Mul on kuus lapselast ja eks masu puudutas ka meie perekonda, kolm inimest jäi tööta. Kaks neist töötab nüüd Soomes, üks nüüd sai uuesti erialase töökoha, mille üle mul on väga hea meel. Nii et probleeme on, aga rõõme on ka.

Mida abikaasa teile täna kinkis?

(naerab) Ei olegi veel midagi kinkinud. Me üldiselt ei tee suuri kingitusi, mida me siis vanas eas ikka nii väga kingime. Abikaasa tõi kohvi mulle täna voodi kõrvale – kohvi lõhn ajaski mu üles, muidu oleksin ehk kauem maganud.

Tagasi üles