Eurolaulu Raadio

Marin seikleb tutvusportaalis: lootusrikastest sotsiopaatidest sponsoriteni

FOTO: SCANPIX

Olen ammu mõelnud, miks internetis tutvumist siiani nii halvamaiguliseks peetakse. Selle eeliseks on ju suuresti mugavus: partneriga saad suhelda ükskõik mis asukohast ja ei pruugi selleks riidessegi panna, lisaks on võimalus tuttavaks saada inimestega, kellega päriselus kunagi kokku ei puutukski. Tinderist on kirjutatud siin ja seal, võtsin julguse kokku ja tegin konto hoopis erkroosa mullilise taustapildiga seksisuunitlusega tutvumisportaali.

Sellega ma enam nõus pole, et netis tutvumine oleks aja kokkuhoid – veetsin portaalis ikka tunde ja tunde, päristuttavatele pühendan harva korraga nii palju aega. See on muidugi järelemõtlemise koht mulle endale ja hoopis teine teema.

Aga minu seksportaali konto sai pilditu, infoks vanus, linn ja veel paar pisiasja. Üsna plank ankeet lühidalt öeldes. Omal käel ma ringi surfata ei jõudnudki, postkast hakkas hirmuäratava kiirusega täituma. Kes sinna siis potsatasid?

Lootusrikkad sotsiopaadid. Suhtlemisoskus null, küll aga vähemalt päriselus oleksid nõus kohe ja viivitamatult saabastega selga ronima. Veidi kahtlen selles, näen teatavat vasturääkivust, aga polnud isu ka isiklikult testida.

See, et seksi hobiks nimetada, on veel okei, aga hea seks? Näidake mulle inimest, kes ütleb, et naudib tohutult halba, igavat ja tuima seksi. Mida uimasem, seda parem!

Abielumehed. Selles mõttes klassika, et teame ju kõik nende suurt osakaalu mis iganes tutvumissaidil. Minu huvi polnud kellelegi moraali lugeda või üle kuulata, mida ta seal teeb, mõned kirjavahetused said aga peetud sellegipoolest. Oli nii neid, kel seksuaalsest rahuldamatusest silmanurgast östrogeeni tilkus, neid, kes töötavad kodulinnast eemal ja igavlevad, neid, kes ongi loomult sitapead, kui ka otsustusvõimetuid, kes lahku minna ei julge, kuid õnnelikust elust on kaugel nagu Kuu Maast. Väike alaliik on nende hulgas ka mehi, kes küll armastavad oma naisi ja petmise pärast ringi ei tuiskaks, aga konservatiivsuse tase on paaril erinev ja kõik asjad pole omavahel tolereeritud.

Vähemuste esindajad. Sukkpükste kandmist armastavad mehed. Paarid, kes kolmandat otsivad. Tugeva sadomaso-teema esindajad. Mõni soovib ennast näidata, mõni pealt vaadata. Keda erutavad rollimängud, keda ainult avalikud kohad ja vahelejäämised. Kes soovib lasta ennast veidi põletada ja kes erutub vaid punaste tuletõrjeautode peale.

Sponsorid. Ei, need pole need mehed, kes oma firma logo teie särgi rinnaesisel näha sooviksid, vaid ikka vana hea «raha sulle, seks mulle». Kuulutuste rohkuse järgi on tegemist ülipopulaarse rahateenimise viisiga, aga iseseisva naisena suudan õnneks ise endale piisava sissetuleku tagada ja jätsin hinnapäringutele rahumeeli vastamata.

Ma ei hakanud endale ette kujutamagi, et sel saidil tohutult tõsiseltvõetavaid enesetutvustusi hakkaksin saama või keegi pöörduks minu poole, mõttes vestelda pikemalt kirjandusest või välispoliitikast. Küll aga selekteerisin kohe välja mehed, kes absoluutselt õigekirja ei valda. Sõna «seks» võiks osata ikka õigesti kirjutada, eks ole.

Peamine hobi? Ikka hea seks!

Ühesõnalised kirjad praakisin välja, samuti tegid mõned profiilipildid mõtlikuks. Isegi sel saidil ei saa ma tõsiselt võtta meest, kes riputab endast üles peenise pildi, millele on pudelivahukoorega triip tõmmatud – no ei ahvatle. Või kui on tehtud alasti peegliselfi, mustapesuhunnik ja kooruv tapeet taustaks. Põnev, mis mõte selliste fotode omanikel peast läbi käis, kui neid üles laeti. «Oh, superhea pilt, selle panengi!»

Reklaamitakse ennast kui oraalseksi olümpiavõitjaid ja suguelu suurkujusid. Vähemalt esimestel kordadel tõusevad suunurgad, kui avad postkastis kirja, mis lubab meest, kes teeb maailmaklassi kaisutusi ning ei huvitu moest, sest on sellest alati kaks sammu ees. Päris naljakas oli lugeda pea igas kirjas, kuidas rõhutati hobina head seksi. See, et seksi hobiks nimetada, on veel okei, aga hea seks? Näidake mulle inimest, kes ütleb, et naudib tohutult halba, igavat ja tuima seksi. Mida uimasem, seda parem!

Minu konto jääb sinna ilmselt veel mõneks ajaks, puhas meelelahutus. Tohutult meeldib see, et mingit teavitust kuskile ei tule, logingi sinna sisse, kui meelde tuleb või tuju on. Prahikalade suurest parvest on täiesti võimalik ka kuldkalasid välja õngitseda, kui aega ja närvi jätkub, tegelikult on need ju kõik ikka samad inimesed, kes meid tööl, poe kassasabas, trennis ja suguvõsa kokkutulekul ümbritsevad. Veidrike kontsentratsioon on seal vaevalt oluliselt hullem kui laupäeva öösel mõnes keskmises pubis-klubis.

Ja üht sealset tuttavat tahan kindlasti päriselus näha.