Tol päeval küsin ma küünalde süütamiseks luba, sest kabel, kus meeleolupilte teha soovime, on ehitatud 300 aastat tagasi kasvanud puudest. Harriet Toompere kükitab Sutlepa kabeli põrandale ja teeb laiale lauale pai. Nii mitu korda, nad ajavad juttu. Harrieti kehakeel reedab. Ka vestluse iseloomu.

«Tegelikult on mul veel üks kiiks, mida pea igas kirikus või kabelis ikka teha püüan. Ma tantsin, vähemalt veidi,» tunnistab naine ja näitabki ette. Kogu ta olemus võtab poosi poosi järel. Tantsusoov tekkinud tal kord templiskulptuure vaadeldes ning neid jäljendada püüdes.

«Mitmes maailma paigas olengi tantsinud. Ebameeldivalt lõppes tants aga Vatikanis, kus meid karabinjeeride vahel välja eskorditi,» jutustab Harriet ja naeratab häbelikult. Paistab, et ta vaeb siiani jumalakoja piire – kujud kiriku seinal võisid neid poose ju esitada, miks siis tema mitte?

Meie pühakoha emand tuleb lubatähega, ütleb, et kustutusmehed on valmiduses, ning tõmbab tikust tuld.

Veel enne, kui jaheda sügisõhu Rocca al Mare muuseum-kabelis soojaks räägime, riivan oma pleedihõlmaga üht kümnetest küünaldest ja … püüan vaha loksuva tulesädeme kinni. Veri kohiseb kõrvus, keha on kui halvatud, keegi ei tihka hingatagi ja mul on oma hooletuse pärast häbi. Perenaise nägu nähes tajun korraga teravalt, kui väiksest viivust saab kaduvik alguse. Ja kui raske on hoida…

Harriet Toompere peab traditsioonidest sedavõrd lugu, et mul on teda kuulates tunne, justkui saaksin osa kõige imelisemast muinasjutust, mille elu meist endist kirjutanud. Ja Iti – nagu kodused teda alati hüüdnud on – armastab selliseid lugusid.

«Mu isa oskas päeva pühitseda. Ta tegi isegi naela seina löömisest punaste lintidega tseremoonia ja ükski porgand ei läinud patta enne, kui oli lõikelaual oma iseloomu esitlenud,» meenutab naine lapsepõlveperet.

Jah, ta isa Hendrik ja ema Maie olid nukunäitlejad, kelleta mustvalge teleri lastesaade olnuks värvivaesem. Vanem vend Hendrik aga hakkas kord «ometi naeratama» ja lavastab nüüd isegi oma õde, oma poega ja Harrieti armastatut Mait Malmsteni.

Ent Iti elus on veel palju muudki. Ning pimedate raamatukogu jaoks teoseid lugedes, multifilme dubleerides, lasteraamatut kirjutades või draamateatri laval seistes on ta ju ikka tema ise.

Muide, Harrietil on väga ilus käekiri. Isa eeskujul õppis ta isegi kalligraafiat ning tema tekstiraamatud ja kaustikud on tihedalt tsitaate täis kirjutatud. Üks võluvam neist on: «Ela oma elu, nagu oleks see luuletus.»

Harriet usub, et elus on paljut, mida ära ei sõnasta. «Ja kui püüame, siis muutub mõte justkui väiksemaks. Vahel jätan küsimusegi õhku, sest mida enam on vaid küsimusi, seda elusam sa oled,» sõnastab kord fotograafi ja tantsija ametist unistanud näitlejatar oma päeva, teeb õrna pirueti ja istub kabelipingile päikeselaiku.

Kus on naisel sinu meelest lihtsam: laval või elus?

See on vist tunnetamise küsimus. Usun, et elus olen mina oma koha nüüdseks leidnud. Aga laval… Lavastuses «Nelipühad» pidi lavastaja Mladen Kiselov paaril korral sekkuma küll, sest Ain Lutsepa ja Mait Malmsteniga stseeni tehes läksid kolleegid põhimõttelis-kultuurilis-ajaloolistel teemadel tekstiga sedavõrd kaasa ja hoogu, et Mladen oli sunnitud ütlema: «Kuulge, mehed, arvestage ikka sellega ka, mida Harriet ütleb.»

Mäletan, et tol hetkel oli lavastaja märkusest väga palju abi, sest ma ei osanud end kuidagi kehtestada, ehkki püüdsin – aga ikka suhtusid nad minusse, et «ah, lase me nüüd arutame siin…».

Olen oma töös sageli hoomanud, et kui ühel hetkel tuleb vestlusse laste-teema, räägivad naised meeleldi edasi. Ent mehed jäävadki kidakeelseks. Seevastu päevateemadel jutt ei vaibu. Miks on meil need rollid niimoodi paigas?

Eks see ole tingitud naise ja mehe fookusest – need ongi lihtsalt eri kohtades. Nii on ka jutud erinevad. Naised on ju niikuinii need koduhoidjad. Me ei saa sellest üle ega ümber, ja kui me sooviksime rõhud ringi mängida, hakkab ühel hetkel midagi kuskilt logisema.

Minu meelest on aga kõik lihtne. Mehed on need, kes lähevad jahile ja toovad saagi koju, või kui ka kohe ei too, siis näitavad vähemalt, et on võimsad jahimehed. Mehed lihtsalt peavad jõudu näitama, kehtestama, infot koguma – see on neile oluline ja nii ehitavad nad ju kodu ning hoiavad peret üleval. See on läbi aegade meeste tegemine olnud.

 
Aga kui ollakse mehega samal alal, nagu teie Maiduga, mõlemad näitlejad? On tema «küttimine» ja «jõunäitamine» sulle siis alati päriselt ka sobinud?

Tõesti, alguses tundus minu loobumine pere ja kodu ja laste nimel mulle tõesti ebaõiglane, see tegi mu kurvaks ja jõuetuks. Lavaka värskelt lõpetanuna tahtsin ju end kohe näitlejana leida, aga elu tuli vahele.

Nüüdseks olen mitmes mõttes arenenud ja aru saanud, et esiteks tuleb Maidul näitlemine palju paremini välja. Ja teiseks, meie elus peabki nii olema, et ma olen Maidu kõrval teda ja meid mõlemat toetamas. Ma olen tagala. Nii on ju naised ajast aega olnud meeste kõrval, loonud koha, kuhu mees tahab tulla ja kus ta saab end turvaliselt tunda, teades, et kuskil on ta mureta hoitud.

Ja kui ma seda naise iidset rolli hakkaksin nüüd jõuga teise kohta looma, siis õõnestaksin ma ju Maidu heaolu ning lõhuksin temale nii vajaliku turvatunde.

Nii ei pea ma õigeks, et teen jõuga karjääri, vaid hoian meelsamini meie tasakaalu.

Ning mul on üha rohkem hea meel ka märgata, et Mait tahab samuti paljuski sedasama teha, ning võimalusel teebki: on kodus, hoiab koldes tuld ja tegeleb lastega.

Seetõttu ei ole ma ka kunagi plaaninud selliselt kannapööret, et «näe, siin on lapsed, ma lähen nüüd tööle».

Aga kui ollakse mehega samal alal, nagu teie Maiduga, mõlemad näitlejad? On tema «küttimine» ja «jõunäitamine» sulle siis alati päriselt ka sobinud?

Tõesti, alguses tundus minu loobumine pere ja kodu ja laste nimel mulle tõesti ebaõiglane, see tegi mu kurvaks ja jõuetuks. Lavaka värskelt lõpetanuna tahtsin ju end kohe näitlejana leida, aga elu tuli vahele.

Nüüdseks olen mitmes mõttes arenenud ja aru saanud, et esiteks tuleb Maidul näitlemine palju paremini välja. Ja teiseks, meie elus peabki nii olema, et ma olen Maidu kõrval teda ja meid mõlemat toetamas. Ma olen tagala. Nii on ju naised ajast aega olnud meeste kõrval, loonud koha, kuhu mees tahab tulla ja kus ta saab end turvaliselt tunda, teades, et kuskil on ta mureta hoitud.

Ja kui ma seda naise iidset rolli hakkaksin nüüd jõuga teise kohta looma, siis õõnestaksin ma ju Maidu heaolu ning lõhuksin temale nii vajaliku turvatunde.

Nii ei pea ma õigeks, et teen jõuga karjääri, vaid hoian meelsamini meie tasakaalu.

Ning mul on üha rohkem hea meel ka märgata, et Mait tahab samuti paljuski sedasama teha, ning võimalusel teebki: on kodus, hoiab koldes tuld ja tegeleb lastega.

Seetõttu ei ole ma ka kunagi plaaninud selliselt kannapööret, et «näe, siin on lapsed, ma lähen nüüd tööle».

Sa oled kahe poja ema. Mida emaks olemine sulle on tähendanud?

See on mitmekordne vastutus ja kohusetunne. Ja ehkki see kõlab rangelt, on kõik tegelikult kokku üks ilus sõna: lapsepõlv. See on ema teha, kuidas elada nii, et lapsed oleks hoolitsetud, jõuaksid lasteaeda, et riided oleks puhtad, kõht täis. Et lastel oleksid kodused tegevused, mänguasjad, raamatud ja kinokülastused. Et nad oskaks mängida, et neil oleksid lood ja muinasjutud kuuldud, et neil oleks lapsepõlv koos seikluste ja traditsioonidega. Jah, selle kõige nimel ohverdasin oma oskustest osa. Ma ei suutnud enese arengut laste omast kõrgemale sättida. Ehkki ma kartsin ka vastust küsimusele, kas ma olen täiuslik ema. Samavõrd kartsin vastust küsimusele, kas ma üldse milleski täiuslik võin olla. Nüüd ma juba tean neid vastuseid ega karda.

Mehel on vaja olla maailmavalitseja, ükskõik kui suur see maailm siis on. Meestel on vaja olla KEEGI, naistel on aga alati eelis – olla see, kelle pärast mees tahab olla see keegi.

Sa paned kõik te pikad kooseluaastad nii ilusaks jutuks kokku. Tegelikkuses on suhtesse sisseelamine pikk protsess, püsimine omaette oskus. Või on sul teada toimiva suhte valem?

Olen mõistnud, et selleks, et maailma mõjutada, võib olla ka lihtsalt hea ema ja armastatud naine. Tegelikult ei olegi seda ju vähe, sest kui mees hoitult kodust ja naise kõrvalt läheb, olles eelnevalt naisega väga paljudel teemadel vestelnud...

Jah, ma kirjutan alla Maidu teod ja ma kajastun tema tegudes, sest me oleme läbi elu kujundanud oma suhtumist olukordadesse ja inimestesse. Me sõelume koos oma maailma. See ongi juba minu suur võit, kui mees tegusid teeb. On siis enamat vaja?

 
Nimest rääkides: kui te Maiduga oleksite abielus, oleks sul valida kahe kuulsa vahel. Kumma valiksid?

(Naerab.) Võib-olla selle pärast me ei olegi abiellunud.

Miks sa oled Maidu kõrval? See pole ju kerge roll.

Tõesti, see pole kerge roll, ent kuidagi on nii, et me toimime koos väga hästi. Ma olen hoitud, mul on turvaline ja lõbus, huvitav, ja me oleme perekonnakaarikut ju nii kaua vedanud. Jah, ühest küljest ongi koos lihtsam, ent me oleme ju koos selle kaariku ka ehitanud.

Oleme 17 aastat koos olnud ja julgen öelda, et meie kooselu läheb aina huvitavamaks, sest inimestena oleme ju järjest targemaks kasvanud. Teravused on lihvitud ja üha põnevam on nüüd see, kuidas erinevusi kokku põimida. Me lahkneme rõõmuga, ei plärtsu enam, vaid tunneme rõõmu sellest, kui erinevalt me asju näha oskame, me ei näe seda enam takistusena. Nooruses on ju ikka solvumisi, sest kuidas sa ei mõtle nii nagu mina. Aga nüüd – mul oleks maru igav, kui meile mõlemale meeldikski täpselt ühesugused asjad.

Pigem on rõõm stiilis «oh, andke veel erinevaid vaatenurki, oi kui äge, saame kokku, moodustame tiimi, et arutleda». Ja tänu kõigile neile kogemustele ja aastatele on meil jätkuvalt võimalik mõistmise, andestamise ja kooshoidmise õppetunde läbida. Ja et kogu aeg kõik loodu koos püsib, on väga põnev.

Nimest rääkides: kui te Maiduga oleksite abielus, oleks sul valida kahe kuulsa vahel. Kumma valiksid?

(Naerab.) Võib-olla selle pärast me ei olegi abiellunud.

Miks sa oled Maidu kõrval? See pole ju kerge roll.

Tõesti, see pole kerge roll, ent kuidagi on nii, et me toimime koos väga hästi. Ma olen hoitud, mul on turvaline ja lõbus, huvitav, ja me oleme perekonnakaarikut ju nii kaua vedanud. Jah, ühest küljest ongi koos lihtsam, ent me oleme ju koos selle kaariku ka ehitanud.

Oleme 17 aastat koos olnud ja julgen öelda, et meie kooselu läheb aina huvitavamaks, sest inimestena oleme ju järjest targemaks kasvanud. Teravused on lihvitud ja üha põnevam on nüüd see, kuidas erinevusi kokku põimida. Me lahkneme rõõmuga, ei plärtsu enam, vaid tunneme rõõmu sellest, kui erinevalt me asju näha oskame, me ei näe seda enam takistusena. Nooruses on ju ikka solvumisi, sest kuidas sa ei mõtle nii nagu mina. Aga nüüd – mul oleks maru igav, kui meile mõlemale meeldikski täpselt ühesugused asjad.

Pigem on rõõm stiilis «oh, andke veel erinevaid vaatenurki, oi kui äge, saame kokku, moodustame tiimi, et arutleda». Ja tänu kõigile neile kogemustele ja aastatele on meil jätkuvalt võimalik mõistmise, andestamise ja kooshoidmise õppetunde läbida. Ja et kogu aeg kõik loodu koos püsib, on väga põnev.

 

Miks sa oled Maidu kõrval? See pole ju kerge roll.

Tõesti, see pole kerge roll, ent kuidagi on nii, et me toimime koos väga hästi. Ma olen hoitud, mul on turvaline ja lõbus, huvitav, ja me oleme perekonnakaarikut ju nii kaua vedanud. Jah, ühest küljest ongi koos lihtsam, ent me oleme ju koos selle kaariku ka ehitanud.

Oleme 17 aastat koos olnud ja julgen öelda, et meie kooselu läheb aina huvitavamaks, sest inimestena oleme ju järjest targemaks kasvanud. Teravused on lihvitud ja üha põnevam on nüüd see, kuidas erinevusi kokku põimida. Me lahkneme rõõmuga, ei plärtsu enam, vaid tunneme rõõmu sellest, kui erinevalt me asju näha oskame, me ei näe seda enam takistusena. Nooruses on ju ikka solvumisi, sest kuidas sa ei mõtle nii nagu mina. Aga nüüd – mul oleks maru igav, kui meile mõlemale meeldikski täpselt ühesugused asjad.

Pigem on rõõm stiilis «oh, andke veel erinevaid vaatenurki, oi kui äge, saame kokku, moodustame tiimi, et arutleda». Ja tänu kõigile neile kogemustele ja aastatele on meil jätkuvalt võimalik mõistmise, andestamise ja kooshoidmise õppetunde läbida. Ja et kogu aeg kõik loodu koos püsib, on väga põnev.

Mõni ütleks siinkohal ehk, et kui ise koos ei püsi, pole vaja väga hoidagi.

Sellest ütlemisest ja hoidmise võlust ei saagi liiga vara aru. See siin pole ju vägisitegemine.

Teil on veel üks ühisosa: sündisite mõlemad teatriperes. Milline see minevikukogemus on?

Taust on kindlasti meid ühendanud, ja üks, mida me tänu sellele ei soovi, on avalik tähelepanu. Intervjuude andmine ja pildil olemine on meile mõlemale ebamugav. Tahaksime olla pigem niisama kodu ja pere jaoks, elada vaikselt oma elu. Sest nimede tõttu on meie mõlema elule alati suur tähelepanu olnud. Lapsest saadik on meile mikrofoni nina alla pandud.

See oli sinu jaoks aeg, mil olid Postikana ja Hunt Kriimsilma tütar. Tead sa nüüd, kuidas endale ise nime teha?

Jah, nimi on olnud mulle alati omamoodi taak ja ma soovisin olla keegi, keda keegi ei tea.

Mulle on meelde jäänud kirjanik Carlos Castaneda lause: «Meie elu ei ole mitte nime tegemine, vaid nimest lahti saamine.» See mõte kõnetab mind väga. Mõistan öeldut nii, et kõige olulisem on tegu. Tunnen, et elu muutub siis palju lihtsamaks, andes võimaluse keskenduda sisule. Puudub hinnang ja aplaus. On vaid teadmine, äratundmine.

Ära tuntakse sind tänaval ju siiski.

Ja see paneb mind alati kohmetuma. Sain ühel päeval parkimistrahvi, sest läksin käsitööpoodi, kujutlesin, et saan veerand tunniga hakkama, kuid kaotasin ajataju. Kui siis oma punakuldsete karvalõngadega välja tulin, kirjutati just parasjagu trahvikviitungit.

Kontrolör sattus mind nähes kimbatusse, sest «kuidas ma siis nüüd siin teile trahvi teen, nii tuntud inimene ju…».

Mis mõttes? Muidugi maksin ma trahvi. Muidu olnuks ju alatu. Mind ei tee ometi nimi, vaid ikka mu teod. Ning asjad peavad olema ausad, ebaausust ma ei salli.

Samas sain äkki aru, et ajal, kui mõtlesin päkapikkudest, oli minust tegelikult saanud kurjategija. See kokku oli jälle nagu luuletus, õigemini haiku.

Kuidas sul muidu tõe ja aususega lood on?

Piir on karm, sest ma ei talu valet ega olukordi, milles ei saa tõtt rääkida, see murrab mind lausa nii, et jään haigeks. Ja tegelikult olengi kehv valetaja, kõik on kohe näost näha.

Selle kõige kõrval oled sa aga kuuldavasti ülimalt mänguline. Millised sinu argised mängud on?

Mulle tõesti meeldib pööraselt mängida. Näiteks kuulan suvalisi lausekatkeid tänaval või uudiseid või mõnda laulu raadiost, ja esimese lause, mis kõrvu jääb, pööran tähenduslikuks. Ise mõeldes – on see nüüd tagasivaatav või ennustuslik või on see hoopis mõistatus. Nii saan päeva jooksul pidevalt pisikesi pakikesi, ilusaid üllatusi. Minu jaoks on üldse iga inimene või olukord päevas kui kingitus. See on mu elumäng ja selliseid hetki ma tõesti naudin.

Mis ajast sa seda mängu mängida oskad?

Ammu vist. Ent vahepeal unustasin ära, sest lapsed olid väikesed, asjatamist oli palju ja ma kaotasin end ära, tahtes olla Keegi, võideldes samal ajal oma sisemiste hirmude ja kohaleidmise sunniga. Mul ei olnud endast pilti, olin eluloo vabrikant, kel masinad töötasid, kuid treipingile ei osanud midagi panna... Vaat siis unustasingi selle kingipakimängu täiesti.

 
Nii et nüüd sa tead, kuidas inimeseks kasvada?

Ma endiselt katsetan, ent jah, praegu tundub mu tänane rada see õige.

(Paus.)

Vaata, enne oli meil juttu ühest tsitaadist: «elu kui luuletus». Olen hakanud elu usaldama ega taha seda suunata. Ma ei pea plaani ega eelda, et keegi käitub kuidagi või teeb midagi. Ja kui oskad kõige selle keskel olla tänulik, siis ongi elu kui luuletus, täis saatuse kauneid käänakuid.

Või nagu on öelnud ema Teresa: «Ärgu keegi kunagi tulgu su juurde nii, et ta ei lahku parema ja õnnelikumana.»

See on üks mõte, mis mind pidevalt saadab. Ma püüan olla selle suhtes väga tähelepanelik.

Nii et nüüd sa tead, kuidas inimeseks kasvada?

Ma endiselt katsetan, ent jah, praegu tundub mu tänane rada see õige.

(Paus.)

Vaata, enne oli meil juttu ühest tsitaadist: «elu kui luuletus». Olen hakanud elu usaldama ega taha seda suunata. Ma ei pea plaani ega eelda, et keegi käitub kuidagi või teeb midagi. Ja kui oskad kõige selle keskel olla tänulik, siis ongi elu kui luuletus, täis saatuse kauneid käänakuid.

Või nagu on öelnud ema Teresa: «Ärgu keegi kunagi tulgu su juurde nii, et ta ei lahku parema ja õnnelikumana.»

See on üks mõte, mis mind pidevalt saadab. Ma püüan olla selle suhtes väga tähelepanelik.

 

Oled sa loomult uudishimulik?

Lapsena olin ikka väga, pidevalt pidi keegi mulle ütlema, et «mis sa pärid nii palju». Ühel hetkel jäin vait. Nüüd väga sageli enam ei küsigi, lihtsalt kuulan. Ja hommikul ütlen endale, et «ole nüüd valvas ja hoia meeled lahti, et midagi märkamata ei jääks!» Ja imestan ja rõõmustan selle üle, mis mu teele satub.

Ma väga ei tuula ka teiste eludes, üldjoontes pole see kõik ju lihtsalt minu asi ega minu elu.

Asi pole siin ka paksus nahas. Pigem tuleb olla ilma nahata, eriti näitlejal, et aru saada, mis inimestes emotsioone tekitab. Usun, et mida rohkem on näitleja elus peksa saanud, seda huvitavam on teda laval kunstnikuna vaadata. Temas on rohkem kihte avastada. Pakun, et sama on ka sinu töös: mida rohkem oled sa elus haiget saanud, seda rohkem oskad kuulda inimeste sõnade taha ja saad aru, oskad edastada. Teeme ju sinuga ühesugust tööd – jutustame inimestest lugusid.

(Paus.)

Tean küll, et keegi kuskil miskit ikka räägib. Nagunii räägitakse, alati ja kõigest. Minu ülesanne on olla enda jaoks puhas – kohe, kui tean, et ma olen enese jaoks ka väär, olen kummuli. Kuni aga tajun, et teen ka enese jaoks õiget asja, siis ei ole lõppkokkuvõttes enam välisel vahet ja mind ei saa kõrvale juhtida mu valitud rajalt. Ma ei ole end kõrgele positsioneerinud, et olen ilusam või targem. Nii ei saa mind keegi ka rabada väitega, et issand, ta on ju tegelikult nii kole. Negatiivsed toonid mind uppi ei löö.

Te loete Maiduga kord nädalas teksti Türgi teledraamale «Sajandi armastus». Miks?

See töö tõesti meeldib mulle, elan sisule kaasa ka. Tore on, et oleme seal koos. Mul on suur au istuda Maidu kõrval ja kuulata teda tööd tegemas. Armsad hetked on need. Nagu loeksime koos üheaegselt sama raamatut. Pärast jagame muljeid, on hea, kui ei pea teineteisele olukordi lahti seletama.

Ennekõike paeluvad mind sarjas just traditsioonid. Elu õpetus, haritus ja kogu kirjusus: nii naiste riietes, ruumikujunduses kui ka elumustrites. Aeglus on ka ilus, ja mõtlemine, et üks asi korraga. Ma tõesti naudin seda. Käsitööarmastajana meeldib mulle ka väga asjaolu, et Süleiman teeb oma kallitele ehteid, lülitades end niiviisi muredest välja. Ja et ta mõtleb igale ehtele loo juurde, iga tegu on pühitsetud. Minejale öeldakse häid soove kaasa, kõigele on tseremoonia. On kord ja traditsioonid. See kõik annab samas ka omamoodi kindluse ja vabaduse.

 
Traditsioonidest rääkides – kuidas sa tunned end nüüd, mil oled ise pere traditsioonide hoidja ja looja?

Kuna meil on tänu elukutsele väga kaootiline elu, siis on päevakavasse mingeid traditsioone tekitada tõesti pisut keeruline, sest võib vabalt juhtuda, et ühel meist on etendus. Aga meil on kindlalt pühapäeviti pannkoogid, ükskõik mis tingimustel. Tegemata ongi jäänud kõigi aastate jooksul vaid kahel korral.

Hoiame ka kalendripühadest kinni: isade- ja emadepäev, pööripäevad. Lisandunud on veel vaid kaks päris meie-traditsiooni. Üks neist on seotud Viljandi ja sügisega. See on pärit Maidu lapsepõlvest ja me püüame ikka leida ühe päeva, et näha, kas Lossimägedes on vahtrad juba punased. Ja teine päev on 15. detsember, mil toome tuppa kuuse. See traditsioon sai alguse kümme aastat tagasi, kui Mait läks kuuks ajaks Indiasse. Ning et ta sellest kõigest ilma ei jääks, tõime kuuse varem ja pidasime jõule kingituste, toitude ja kuuse ehtimisega.

Heegeldasin Maidule pisikese punase kotikese, kuhu sisse panin kuuseoksa, et ta saaks küünte vahel kuuseokast purustada ja pisut piparkoogilõhna kaasa.

Sellest ajast jäi mulle ka teadmine, et kuusel ongi ju enne jõule suurem tähendus. Ootus on mitu korda suurem ja kuuseke aitab meid lähemale oma lugude ja iluga.

Traditsioonidest rääkides – kuidas sa tunned end nüüd, mil oled ise pere traditsioonide hoidja ja looja?

Kuna meil on tänu elukutsele väga kaootiline elu, siis on päevakavasse mingeid traditsioone tekitada tõesti pisut keeruline, sest võib vabalt juhtuda, et ühel meist on etendus. Aga meil on kindlalt pühapäeviti pannkoogid, ükskõik mis tingimustel. Tegemata ongi jäänud kõigi aastate jooksul vaid kahel korral.

Hoiame ka kalendripühadest kinni: isade- ja emadepäev, pööripäevad. Lisandunud on veel vaid kaks päris meie-traditsiooni. Üks neist on seotud Viljandi ja sügisega. See on pärit Maidu lapsepõlvest ja me püüame ikka leida ühe päeva, et näha, kas Lossimägedes on vahtrad juba punased. Ja teine päev on 15. detsember, mil toome tuppa kuuse. See traditsioon sai alguse kümme aastat tagasi, kui Mait läks kuuks ajaks Indiasse. Ning et ta sellest kõigest ilma ei jääks, tõime kuuse varem ja pidasime jõule kingituste, toitude ja kuuse ehtimisega.

Heegeldasin Maidule pisikese punase kotikese, kuhu sisse panin kuuseoksa, et ta saaks küünte vahel kuuseokast purustada ja pisut piparkoogilõhna kaasa.

Sellest ajast jäi mulle ka teadmine, et kuusel ongi ju enne jõule suurem tähendus. Ootus on mitu korda suurem ja kuuseke aitab meid lähemale oma lugude ja iluga.

 

Milline teie kuuseke üldse on?

Ehetefänn olen ma tohutu, lausa nii hull, et mul on nüüd juba mitu aastat keeld peal – Mait ja poisid panid. Enam ei tohi ma ühtegi kuuseehet juurde osta. Aga ma ikka salaja käin, kuigi neid on juba mitu karbitäit ja kõik ei mahu iial kuuse peale. Siis olen selle lahendanud nii, et meil on mitmes kohas kodus veel kuuseoksakesi, näiteks vannitoas ja lastetubades.

Ning iga ehe peab mulle loo jutustama. Rõõmustan väga, et on tulnud tagasi loomakujuga ehted või need, millele on pilt joonistatud. Ja kui ma lõpuks kuusekest vaatan, siis on rohelisel puul punased ja valged ehted ning tema sees tohutu elu: linnukesed, päkapikud, liblikad ja haldja ja mis kõik. Ja poisid, alguses vanem poeg Franz ja nüüd noorem, Hugo, on teinud kuuseokste vahele peitu ühe pisikese legoklotsidest maja päkapikule. Pärast «Lepatriinude jõulu» tekkis neil see tahtmine. Ja kui ma siis istun selle kuusekese ees, räägib ta mulle iga kord ühe erilise jutukese. Fantaasia saab lennata. See on mu vanemate kingitus mulle.

(Paus.)

Pärast vanemate surma, kui käisin nende korterit koristamas, leidsin uskumatu maailma. Isa armastas väga taimi kasvatada, see oli ta hobi, kuid alles nüüd leidsin ma iga lillepoti seest elu: küll piilus pisike krokodill karukest või olid kolm parti jutustamas ja keegi neljas passis kõrvalt...

Isa tegi kõigest loo, isegi porgandile pidi ta enne supipotti saatmist elu sisse puhuma. Nii sõin lapsena väga vähe, peamiselt ketšupit ja vorsti, sest neist isa lugusid ei rääkinud.

Isa suunas mind vaatama. Alati oli tore, kui ta viitsis, sest temalgi oli teistsuguseid hetki. Aga need hetked olid. Olgugi et ema jõudis samal ajal poole rohkem kodus ära teha. Mäletan, et vaatasin toona isa ja mõtlesin, et on siis vaja sedasi kõik üles puhuda. Nüüd olen teda mõistnud – «pühitse päeva» oli ta mõte ja täpselt nii ta oma tegemistesse ka suhtus.

Ja selle kõige kõrval on mul meeles ema õpetus: «Põhiline on asi ära teha, mitte niisama lokku lüüa. Liiatigi veel enne tegemist.» Jah, ka nemad olid kaks täiesti erinevat tegelast, ent kokku olid nad väga armas paar.

Nad õpetasid mind lugusid rääkima ja kätega looma – joonistama, kuduma, õmblema, voolima… Ja mu süda sulab alati, kui keegi lisaks vaimule suudab luua ka kätega.

Sul on eeskujusid veel, üks neist, Mati Unt, on jätnud oma käejälje sulle garderoobi. Mida ta sulle tähendab?

Kannan endaga kaasas kõiki neid ilusaid, tarku inimesi, kellega elus kohtunud olen. Mati on üks neist. Ta tuletab mulle meelde: «Ära unusta asju huumoriga võtta.» Nali ongi mu indikaator: kui huumorimeel kaob, on aeg küsida, mis lahti on.

 
Me oleme kabelis, sa rääkisid kirikutest, tantsimisest… Oled sa päriselt ka piiblit lugenud?

Olen tõesti, tean, et seal on veidrusi ja tõde ja kahtlusi. Kursis on hea olla, kas või seepärast, et mõista kunstiajalugu või kirjandust lugeda.

Tegelikult on olnud ka üks hetk, mil piiblit aktiivsemalt lugesin, joonisin hariliku pliiatsiga mõtteid alla ja panin lipikuid vahele. Juhtus nii, et mind peatati kord tänaval ja kutsuti jehoovatunnistajate koosolekule. Otsustasin minna. Jälgisin hoolega, millest räägiti ja kuidas arutleti, ning läksin kaasa ka nende n-ö teise ringiga, kui öeldi, et nad arutavad piibli teemasid põhjalikumalt. Tegin selle arutelu kaasa, olles eelnevalt põhjalikult valmistunud. Osalesin vestluses ja tegelikult oli see tõesti väga avardav, nüüd tean paremini, mille vastu vaidlen või mida vaidlustan.

Meie peres ei ole keegi ristitud, vaba valik on olnud ju uskuda kõike, samas – olles nüüd eri pühakirjadega ühel või teisel moel kokku puutunud – mõistan, et mu vanemad on mind siiski väga õiges usus ja vaimus kasvatanud.

Me oleme kabelis, sa rääkisid kirikutest, tantsimisest… Oled sa päriselt ka piiblit lugenud?

Olen tõesti, tean, et seal on veidrusi ja tõde ja kahtlusi. Kursis on hea olla, kas või seepärast, et mõista kunstiajalugu või kirjandust lugeda.

Tegelikult on olnud ka üks hetk, mil piiblit aktiivsemalt lugesin, joonisin hariliku pliiatsiga mõtteid alla ja panin lipikuid vahele. Juhtus nii, et mind peatati kord tänaval ja kutsuti jehoovatunnistajate koosolekule. Otsustasin minna. Jälgisin hoolega, millest räägiti ja kuidas arutleti, ning läksin kaasa ka nende n-ö teise ringiga, kui öeldi, et nad arutavad piibli teemasid põhjalikumalt. Tegin selle arutelu kaasa, olles eelnevalt põhjalikult valmistunud. Osalesin vestluses ja tegelikult oli see tõesti väga avardav, nüüd tean paremini, mille vastu vaidlen või mida vaidlustan.

Meie peres ei ole keegi ristitud, vaba valik on olnud ju uskuda kõike, samas – olles nüüd eri pühakirjadega ühel või teisel moel kokku puutunud – mõistan, et mu vanemad on mind siiski väga õiges usus ja vaimus kasvatanud.

Olen tõesti, tean, et seal on veidrusi ja tõde ja kahtlusi. Kursis on hea olla, kas või seepärast, et mõista kunstiajalugu või kirjandust lugeda.

Tegelikult on olnud ka üks hetk, mil piiblit aktiivsemalt lugesin, joonisin hariliku pliiatsiga mõtteid alla ja panin lipikuid vahele. Juhtus nii, et mind peatati kord tänaval ja kutsuti jehoovatunnistajate koosolekule. Otsustasin minna. Jälgisin hoolega, millest räägiti ja kuidas arutleti, ning läksin kaasa ka nende n-ö teise ringiga, kui öeldi, et nad arutavad piibli teemasid põhjalikumalt. Tegin selle arutelu kaasa, olles eelnevalt põhjalikult valmistunud. Osalesin vestluses ja tegelikult oli see tõesti väga avardav, nüüd tean paremini, mille vastu vaidlen või mida vaidlustan.

Meie peres ei ole keegi ristitud, vaba valik on olnud ju uskuda kõike, samas – olles nüüd eri pühakirjadega ühel või teisel moel kokku puutunud – mõistan, et mu vanemad on mind siiski väga õiges usus ja vaimus kasvatanud.

Õpetusi on me elus erinevaid – mis on sulle viimase aja olulisim?

Õpi oma hetki ise enda sees nautima, et sul ei oleks vaja teiste laike. Autoriteet peaks olema võimalikult sinu sees, nii oled vähem haavatav, nii kasvad, arened ja koged kõike sügavamalt. Ja kui ma kellegagi midagi jagan, siis on mul vahel isegi tunne, et tegelikult ei peakski ma jagama, muidu emotsioon lahjeneb. Või kui, siis tagantjärele, pärast tunnetust.

Käisin aastaid tagasi Kairos muuseumis ja kõige muu kõrval jäi mulle silma ja sisimasse piltkiri ühe perekonna hauakivil. Naine, mees ja kaks last seisid, kätest kinni, sõrme suul hoides. Pildi sõnum: me oleme õnnelik perekond, aga me ei räägi sellest.

Selles on suur tarkus. On teil olnud oskust nii elada?

Me vähemalt püüame nii. Elukutse tähelepanust sõltuvalt on pere puutumatust raske hoida, aga seda tuleb teha. Kairo piltkiri koputab mulle ikka aeg-ajalt õlale. Jah, nii mõndagi tuleb hoida vaid enesele. Sest nii tunned veelgi sügavamalt: «Olen elanud elu kogedes!»

Mõned tsitaadid ja aforismid, mis on kogunenud Harrieti märkmikusse
  • Vaikiv jumalateenistus. Buda istus ja vaatas lille, üks munk hakkas naeratama, ta sai aru.

  • Elu kõneleb. Laskem tal seda siis teha.

  • Ära mine sinna, kuhu rada viib. Mine selle asemel sinna, kus seda ei ole ja saa teerajajaks / Isadora Duncan

  • Ühtegi kohta, kuhu on mõtet minna, ei vii otseteed / Isadora Duncan

  • Mida pole ise kogetud, ei mõisteta.

  • Armastus - see on tegu.

  • Meie kohustus siin maa peal on näha oma elus imet ja see ime teistele nähtavaks elada. / Viivi Luik

  • Elumatemaatika kõige raskem ülesanne on see, kas mõistad miinusest plussi teha. Pluss on läbikriipsutatud miinus. / Viivi Luik

  • Kivi, mille hooneehitajad kõrvale heitsid, on saanud nurgakiviks / Matteuse evangeelium

  • Kes mõõga tõmbavad, saavad ka mõõga läbi hukka / Matteuse evangeelium