Ivo Linna ei taha niisama pensioneerida!

Heili Klandorf
, Postimees Elustiili juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Armastatud laulja Ivo Linna on kibe käsi ka kõiksuguses meisterdamises. «Laula mu laulu» saates pani ta «peenikeste servadega daamid» ja madalama häälega kolleegid lindudele tulevaks kevadeks pesakaste ehitama.

Liis Lemsalu, Liisi Koikson, Laura Remmel, Karl-Erik Taukar, Cool D ja Villu Tamme leidsid end õpetaja Ivo Linnaga tööõpetusetunnist. Elustiil uuris Ivolt, millal teda meisterdamiskirg haaras, miks nimetab ta omatehtud puulusikaid veidi napakateks ja kuidas saates osalenud naised pesakastide tegemisega hakkama said.

Ivo, puutöö ja meisterdamine tundub olevat sulle südamelähedane. Millal ja kuidas avastasid endas sellise huvi?

Suurem huvi meisterdamise vastu tekkis mul siis, kui tulin 21 aastat tagasi Muhusse elama. Kui sa talus elades ei oska saagi või haamrit käes hoida, siis mine ja ela linnas edasi. Siin on vaja igasuguseid töid teha ja ajuti tabab mind seejuures tohutu loominguline palang. Näiteks kui su ümber lendab igasuguseid linde, siis mõtled, et küll oleks tore vaadata, kuidas nad pesakastis oma elu sätivad. Mul on neid endatehtud pesakaste siin praegu üleval viis-kuus tükki.

Mis nokitsemine sulle annab?

Mõnikord hakkad nullist mingit asja nuputama: proovid nii, proovid naa ja mõtledki välja. Emotsionaalselt on see mulle väga tähtis ja saan ka olla oma mõtetega üksinda. Võiksin siin Muhus ju lihtsalt pensioneerida ja mitte midagi teha, aga ma kohe pean toimetama.

Mida sa eriti meelsasti meisterdad?

Mul käib see kuidagi hooti, sest olen ilmselt labiilse närvisüsteemiga inimene (naerab) Üksvahe tegin klaasist vitraaže, nüüd pole mitu aastat teinud. Võiks kätte võtta, aga selleks peaks olema mingisugune impulss. No küll see tuleb!

Kui tihti su valmistatud asjad sünnipäevakingiks saavad?

Puukulpi on väga hea mõnele sünnipäevaks pihku pista. Mul tulevad nad kõik välja nii, nagu juhtub – eri suuruse ja kujuga – ja eks nad sellised natuke napakad ole. Aga olen neid kinkinud kümneid. Tihtipeale on inimesel sellest väga palju rõõmu, nii nagu ka minul on tõesti hea meel, kui mõni tuleb külla ja toob mulle näiteks purgi omatehtud moosi. Oma kätega tehtud asi on aus.

Kuidas «Laula mu laulu» naisosalejad pesakastide ehitamisega hakkama said?

Esialgu ma kartsin veidi, sest need naised on meil ju eriti ilusad, sihvakad, saledad ja peenikeste servadega daamid. Anna nüüd sellisele trell kätte! Kas nad üldse teavad, kuidas see asi käib? Aga ma ütleks, et naised olid tublimad kui mehed. Kõige revolutsioonilisema uuenduse tegi aga Villu Tamme. See oli pööraselt naljakas, aga eks näete juba saates.

Tuleval neljapäeval lauldakse saates sinu laule. Kelle versioon sind kõige rohkem üllatas?

Ühe nimega ei saa üldse vastata, sest seal oli selline tulevärk, et ma lihtsalt vaatasin, suu ammuli. Originaalilähedasemaid lugusid oli vähem, küll aga  täiesti ümberpööratuid, mis teebki selle saate nii huvitavaks. See kamp oli nii hea ja me klappisime omavahel tõesti hästi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles