Kas ma saan lapsi ehk kuidas hinnata oma viljakust

FOTO: SCANPIX

Kristina Sõritsa Elite kliinikust selgitab lähemalt, mis on viljakus ja kuidas saab hinnata oma võimet lapsi saada.

Viljakus on võime saada lapsi. Sündimus ehk fertiilsus on sündide esinemine mingi piirkonna rahvastikus või selle osas (või ka perekonnas). 

Normaalne viljakas regulaarselt seksuaalvahekorras olev naine 20-30 aasta vanuses omab iga kuu võimaluse rasestuda 1:4 vastu ehk 25 protsenti. See tähendab, et igast kümnest rasestuda soovivast naisest rasestub ühe aasta jooksul ligikaudu üheksa. 

Mis on viljatus?

Viljatuse ehk infertiilsuse all mõistetakse meditsiinis laiemas mõttes mehe sigimisvõimetust või naise võimetust rasestuda või võimetust rasedust lõpuni kanda.

Viljatust defineeritakse arsti poolt tavaliselt kui võimetust viljastuda üheaastase proovimisaja jooksul. Ent paljud nn viljatud naised võivad rasestuda kunstliku viljastamise meetodite abiga. Samuti esineb ka teistsuguseid raviviise ja uuringuid, mida paar võiks ennem kunstlikku rasestamist proovida. Ka on selgunud tihti, et naine kes on ühe korra osalenud kunstliku viljastamise programmis, on võimeline edaspidi loomulikul teel rasedaks jääma, vaatamata eelnevatele mitmetele viljatutele proovitud aastatele.

Kliiniliste uuringutega on võimalik oletatav viljatuse põhjus enamusel juhtudest kindlaks määrata. Umbes 20 protsendi juhtude korral jääb põhjus selgusetuks ja ka nende paaride naised on võimelised rasestuma. Naise osa abielupaari viljatuses on umbes 40 protsendil juhtudest ja meeste osa teine 40 protsenti. Uuringud, mis on vajalikud spetsiifilise põhjuse kindlakstegemisel, sisaldavad endas ovulatsiooni jälgimist, munajuhade kvaliteedi ja hormoonide tasemete kindlaksmääramist naisel ja spermatosoidide tootmist (hulk, liikumine ja morfoloogia) meestel.

Meestepoolsed viljatuse põhjused

Väike spermatosoidide arv - normaaljuhul toodab mees vähemalt 20 miljonit spermatosoidi ühe milliliitri seemnevedeliku kohta ( mis on umbes 1/6 kogu ejakulaadist); kui on alla selle, loetakse alanenud viljakuseks.

Halb spermatosoidide liikuvus - spermatosoidid pole siis võimelised läbima emakakaela, et kohtuda munajuhas munarakuga.

Halb spermatosoidide kuju (nn morfoloogia) on selline, et see spermatosoid pole võimeline munaraku väliskihti läbima või/ja munarakku viljastama.

Spermatosoidide mitte tootmine (testikulaarse puudulikkuse tõttu) või spermatosoidide täielik puudumine (võimalik, et seemnejuhade sulguse tagajärjel).

Suguühte teostamise raskused - võimalik, et ejakulatoorse puudulikkuse või impotentsuse tõttu.

Naistepoolsed viljatuse põhjused

Nii naise kui ka mehepoolse viljatuse üks tähtsamatest põhjustest on põletik. Veel aga ka järgnevalt välja toodud probleemid.

Hormonaalsed häired - tulemiks, et munarakufolliikulid ei kasva munasarjas või munarakk ei vabane emakast (ei ovuleeru).

Kahjustunud või blokeeritud munajuhad, mis takistavad munaraku ja spermatosoidi kohtumist.

Endometrioos, mille korral emaka kude levib ja kahjustab naabruses asuvat reproduktiivkude.

Eriti sitke emakakaela lima, mis takistab selle läbimist spermatosoidide poolt. Kunstlik viljastamine võib aidata enamuste (ehkki mitte kõigi) nende juhtude korral, ja esineb ka tõendeid, et korduvad ravitsüklid võivad taastada viljakuse normaaltaseme lähedale.

Viljatuse ravimine

Viljatuse ravimine kunstliku viljastamise abil on kaasaegse meditsiini üks kõige progressiivsemaid valdkondi. Alates esimese katseklaasilapse – Louise Brown (UK) – sünnist 1978. aastal kuni tänaseni on see valdkond teinud läbi tohutud edusammud viljatuse diagnoosimises ja ravi meetodites.

Viljatuse raviks kasutatavate meetodite rakendamine sõltub iga konkreetse paari vastavatest tervislikest parameetritest – naise ja ka mehe reproduktiivse süsteemi funktsioneerimisest. Naistel on oluline munasarjade, munajuhade ja emaka seisund. Meestel sõltub viljakus seemnevedeliku kvaliteedist ja spermatosoidide hulgast, ent ka pärilike haiguste esinemisest suguvõsas jne. 

Siit võrsub ka kunstliku viljastamise üks eetilistest küsimustest – kas tulemusena sündiv laps on terve ja elujõuline, millised on pärilike haiguste edasiandmise riskid ja kas sel teel saadud inimesed on täisväärtuslikud. On – nad on sama tavalised inimesed nagu meie kõik – igaühel meist on omad head ja vead ja neil ei ole neid ei rohkem ega vähem, kui loodus neile seda andnud on. Nagu meile kõigile. Vahe on lihtsalt selles, et kunstliku viljastamise käigus indutseeritakse konkreetses naises lõpuni küpsema (arenema) rohkem tema enda munarakke (2-20, sõltub naise munasarjade seisundist ja hormonaalsele ravile allumise võimest) kui seda looduses (enamasti vaid 1) esineb. Siit ka suurem võimalus embrüote valikuks, sest looduses tekivad viljastamise käigus vead ja hea kvaliteediga embrüote siirdamine suurendab rasestumise tõenäosust, arvestades, et ainult umbes kuuest embrüost on võimalik saada terve laps. 

Lõpliku valiku teeb ent teadagi naise organism, kas embrüo implanteerub, kas implanteerunud embrüo areneb looteks ja kas loode areneb normaalselt lõpuni ja sünnib elusa ja tervena (mis on loomulikult meie kõigi soov!), see sõltub emaka endomeetriumi seisundist (kiht, kuhu embrüo peaks kinnituma), platsenta arengust ja funktsionaalsusest, raseduse loomulikust hormonaalsest kontrollist jne, nagu seda loomuliku rasestumisegi puhul.

Kuidas hinnata viljakust?

Üheks võimaluseks on teha viljakuse hindamise testi. Testi eesmärgiks on anda naisele vanuses üle 30 aasta hinnang tema viljakuse ja rasestumise tõenäosuse kohta.

Viljakuse testi soovitatakse naistele:

  • vanuses 30-35 aastat, kes ei ole veel sünnitanud
  • vanuses 35-40 aastat, kui sünnitus oli rohkem kui 10 a tagasi
  • vanuses 35-40 aastat, kui rasestumine ei toimu 1 aasta jooksul regulaarse suguelu korral
  • kellel on olnud munasarjade operatsioone (endometrioos, kasvajad)
  • vanuses üle 30 aasta, kui menstruatsioonid on ebaregulaarsed (kõikumine üle 5 päeva)
  • vanuses üle 30 a, kui iga menstruatsiooni ajal on tarvis kasutada valuvaigisteid kõhuvalude tõttu

Testi ajal hinnatakse vere markerite ja ultraheliuuringu abil munasarjade reservi ja prognoositakse viljakust.

Õige aeg testi tegemiseks on menstruatsiooni ajal 3.-5. tsükli päeval. Menstruatsiooni 1. päeva loetakse tsükli 1. päevaks.

Testi tegemiseks on vaja olla söömata-joomata, vähemalt 6 nädala jooksul enne vastuvõttu ei tohi kasutada hormonaalseid ravimeid, vitamiine, toidulisandeid, ka mitte rasestumisvastaseid preparaate. 3 päeva enne vastuvõttu mitte olla seksuaalvahekorras ja 6 nädala jooksul enne vastuvõttu mitte viibida kuuma kliimaga riikides (välja arvatud, kui elate seal pidevalt). 6 nädalat enne vastuvõttu mitte käia kõhu- või seljamassaažis, mitte teha nõelravi, kaaniravi, ekstrasensoorset või füsioterapeutilist ravi. 

Mees ei pea uuringule kaasa tulema. Mehe uuringud on soovitatav teha, kui naine ei rasestu ühe aasta jooksul regulaarse ilma rasestumisvastaste vahenditeta suguelu korral.

Uuring annab vastused järgmistele küsimustele:

  • kas munasarjade reserv on normis
  • milline on prognoos 5 aasta perspektiivis lapse saamise osas
  • kas esineb kasvajaid/endometrioosi genitaalses sfääris ja nende tähtsus lapse saamise osas
  • kas on mõtet säilitada oma viljakust, külmutada oma munarakke/embrüosid tuleviku jaoks
  • kui kiire on otsuste tegemisega lapse saamise aspektist
  • kas on vaja teha medikamentoosset/operatiivset ravi või kunstlikku viljastamist
  • kas on vaja teostada lisauuringuid
Tagasi üles