Eesti Muusikaauhinnad 2020

Dagmar Lamp: millal see kehade halvustamine ükskord ära lõppeb?

FOTO: SCANPIX

Eile jäi mul sotsiaalmeedias silma ühe avaliku elu tegelase halvustav kommentaar. Ta oli postitanud pildi naisest, kes keeldus üles korjama oma koera junne ning tegi tulise märkuse tolle kehakaalu kohta.

Nüüdseks on ta postituse parandanud ja avalikult vabandanud, mis on tore. Tegelikult on tegemist mõnusa ja positiivse inimesega, kellega on alati olnud vahva koostööd teha ning inimlikult ma mõistan väga hästi. Meil kõigil on hetki, kus vihastad ja ütled, enne kui mõtled. Probleem tekib siis, kui tegemist on avaliku elu tegelasega, kelle arvamus kõlab laiemalt. Isegi, kui see arvamus oli hetke ajel sõnadeks vormunud emotsionaalne hüüatus.

Tõsiasi on, et me vahel ütleme solvavaid ja haavavaid asju – ja me peaksime ühiskonnana püüdlema selle poole, et vihakõnet vähendada. Ükskõik, kelle suhtes, vihakõne pole okei. Me oleme erinevad inimesed, meil on erinevad seksuaalsed sättumused, meil on erinevad juuksevärvid, religioossed uskumused, erinevad kehatüübid, erinevad ninad ja erinevad jalanumbrid. Millegipärast on nii, et alati leidub kuskil keegi, kes kipub teiste elu halvustama ja kritiseerima ning rohkem kui sageli tehakse seda ka omaduste puhul, mida ei ole võimalik muuta (või mille kallal nokkimine pole, lihtsalt väljendudes, mitte kellegi asi).

Mina, kes ma olen selline, noh, pigem kurvikam naine, olen kuulnud elu jooksul küll ja küll kommentaare oma keha kohta. Ja see ajab mul südame pahaks. Mind häirib eriliselt, kui fat shaming’u taha peitudes karjutakse midagi stiilis: «Ei tohi propageerida ebatervislikke eluviise! Su keha on kole ja sa annad sellega märku, et paks olla on okei!»

Püha issand jumal, minu keha on minu oma ja ma ausõna ei ärka hommikuti üles, mõeldes: mis loosungit ma täna oma keha küljes kanda tahan. Lisaks tean ma paari lihtsat tõsiasja, mida silte loopivad inimesed ära kipuvad unustama.

Esiteks: iga pealtnäha sale inimene ei ole tervislik. Teiseks: iga pealtnäha vormikam inimene ei ole ebatervislik. Sina ei tea teise inimese lugu. Sa ei tea, kas äkki see kõhukam naine ootab hoopis last või sünnitas kaks nädalat tagasi. Sa ei tea, kas äkki see justkui lodev inimene on tegelikult juba suutnud maha võtta kümme kilo ja teeb iga päev aktiivselt trenni. Sa ei tea, kas see liiga kõhn inimene on tegelikult oma kehaga täitsa hädas, sest ei suuda kuidagi jõuda tervislikuma kaaluni. Sa ei tea seda ja üldjuhul polegi sinu asi seda teada.

Ma ei saa aru, kuidas sildistajad ei saa aru sellest lihtsast tõest, et me kõik – üldiselt – siiski püüame lihtsalt elada oma elu. Me teeme seda nii hästi või halvasti, kui me oskame ja kui meil ei tule miski välja, siis kogukonnalt vaenulikkuse tajumine ei aita kindlasti kaasa, et me saaksime paremaks inimeseks muutuda. Nagu küla koerale, nõnda koer külale. Miks me ometi ei võiks oma pisikeses riigis olla pisutki sallivamad? Olgu see siis kellegi kehakuju, orientatsiooni, rahvuse või ükskõik, mille suhtes.

Ennetavalt lisan ka, et loomulikult ei ole ma kuidagi halbade tegude, kuritegevuse, vägivalla või ebatervislikkuse propageerimise poolt. Sallivus ei tähenda, et ma käin ja sallin kõike nii aktiivselt, et higipull otsaees. No et oleks ikka korralikult ära tolereeritud kõik!

Ja kurat, koerajunnid võiks siiski üles korjata. See on elementaarne viisakus.

Tagasi üles