Kõikjal võõras Jelena Skulskaja

FOTO: Peeter Langovits

Arvamusliider, esseist, saatejuht, kirjanik ja luuletaja Jelena Skulskaja tunneb end kõikjal pisut võõra, teistsugusena. Seda juba väliseltki – Tallinna tänaval teist nii ekstravagantset küpses eas daami naljalt ei kohta.

Ekstravagantne, kuid maitsekas: Jelena Skulskaja ütleb, et naudib möödujate kommentaare oma välimuse kohta.

FOTO: Peeter Langovits

Suvel 60. sünnipäeva tähistanud Skulskaja (tähtkujult Lõvi, millest annab tunnistust ka tema efektne välimus ja hoolikalt sätitud juuksepahmak) ütleb, et pole oma iga kunagi varjanud, ja lisab,  et tema töötamine Eesti Televisiooni saate «Batareja» juhina tõestab meie kuulumist arenenud riikide sekka.

Ta on selles täiesti veendunud, sest Venemaa kunstiringkondadest, kus tal on erakordselt palju ja tihedaid kontakte, oleks temaealisel naisel võimatu teleekraanile pääseda.

On veel üks asi, mis Skulskajat rõõmustab – et tema Kirjanike Maja korteri töökabinetti ei kosta kõrvalasuvast restoranist enam piuksugi. Mis annab tema sõnul tunnistust sellest, et õnneks on meie riigis endiselt esikohal inimene, mitte äri.

Vaikus on kirjanikule ääretult oluline ja Skulskaja kui lõokese tüüpi naise mõtted on eriti vilkad  hommikuti.

Loomeinimese puhul on vara ärkamine üsna haruldane?

Suvel ärkan juba kuue paiku ja lihtsalt naudin hommikut. Tänaval on siis täiesti vaikne, ainult suured kalakajakad käratsevad ja nemad on siin kõige tähtsamad. Justkui väikest kasvu inimesed, kes teevad kõigepealt prügikonteineri lahti, tirivad sealt prügikotid välja ja valivad, mis süüa sünnib. Siis tulevad koristajad, kes hakkavad nendega riidlema, aga nemad, kui tegemist julgete lindudega, hakkavad koristajaga hoopis kurameerima.

Seejärel tulevad mustad varesed, kes minu meelest suhtuvad kajakatesse nagu neegrid valgetesse. Õudne sõda algab ning tuvid ja varblased jooksevad nende ümber nagu reporterid. Tuvid ootavad tegelikult, millal kohvikud lahti tehakse, et sealt saia varastada, ja kui mõni ettekandja ei taha, et nad seal käivad, tõmbavad kas või laual tassi kummuli, et tee või kohv välja voolaks.

Seda on võrratult huvitav jälgida. Tõesti, nagu jälgiks inimeste elu!

Imetlen oma aknast ka Niguliste kirikut, mis oli enne ja on pärast mind. Leian, et ega aeg ei lähe mööda, vaid meie läheme mööda. Aeg on igavene asi. Meie aga oleme möödujad ja minu jaoks ongi olulised asjad, mis ei muutu.

Aga inimesed – on nad kajakad või varesed –, nemad elavad oma elu,  katsuvad taevast nagu Niguliste kiriku torngi. Vahel mõtlen, et seal üleval on meri, kus ujuvad hästi suured kalad nagu haid, ja kui neid haavata, siis nad hakkavad iseennast sööma.

Taevast vaadates mõistan, et elus on palju asju, mis meist palju tähtsamad. Et elu oli siis, kui meid ei olnud, ja jääb, kui meid enam ei ole. Kunagi noorena lugesin üht jaapani luuletust, milles öeldi, et mõnikord taipad, et sulle naeratab kivi, aga sa ei tea, kuidas talle vastata. Luuletaja elu ongi vastuse otsimine kivile, kes talle naeratab.

Ilmselt oli teil ka lapsena väga elav kujutlusvõime, tegi see elu raskemaks?

Mul on alati väga kurb kuulda luuletajatest ja kirjanikest, kes kurdavad, et elu ei paku neile piisavalt inspiratsiooni.

Luule on kannatuse, õnnetuse ja raskuse, mitte pärastlõunase uinaku väljendus. Luuletaja lihtsalt peab olema õnnetu! Soovitasin alati oma Vene Teatri draamastuudio tudengitele, et kui armute ja ei leia vastuarmastust, või kui kaaslane tüdineb teist kiiresti ja eelistab hoopis teie sõbrannat, siis valige just selline saatus, muidu teist kunstnikku ei saa.

Ma ei tea professionaalset kunstiinimest, kes oleks õnnelik. Vähemasti südames peab tal õnnetus sees olema. Leian, et kui inimene on natukenegi andekas, leiab õnnetus ta ise üles.

Luuletust kirjutades juhtuvad asjad, mis mind iseenesest sinnapoole viivad. Kui kirjutan musta huumoriga novelli, satun ilmtingimata ise anekdootlikku, naljakasse ja ühtaegu õudsesse olukorda.

Ja siis kirjutate juhtunu endast välja?

Midagi sinnapoole, jah. Olen kirjutanud ka kolm romaani, aga vaat romaani kirjutades peab elu rahulik olema, ja ongi. Nii on juba seatud. Luuletaja aga tunnetab, et ta on kuidagi teistmoodi kui teised. Kuidagi selline tunne on, et luuletaja on üksinda, et ta on võõras.

Minu elus ongi nii, et natuke olen alati ja igal pool võõras. Eestis olen ma ju immigrant. Ma ei ole kunagi öelnud, et olen eesti kirjanik, kes kirjutab vene keeles. Olen vene kirjanik, kes elab Eestis, kus on minu kodu, aga minu kodumaa on vene kirjandus, kultuur ja keel.

Vene luuletaja läheb Raekoja platsile ja tirib kas või endal juuksed peast ning karjub nii, et kõik näevad, kui õnnetu ta on. Eesti nüüdisluuletaja aga hoiab end väliselt vaos, ent on justkui seestpoolt puruks rebitud.

Mis teid õnnetuks teeb, inspireerib?

Praegu ma õnnetusi ei otsi. Aga mul on  ääretult kahju, et nüüdiskultuur arvestab sellega, et tänapäeva inimesel pole absoluutselt aega süvenemiseks. Kultuur justkui ütleb: ma tean, sul on vaid viis minutit aega, seepärast annangi sulle vaid seda, mida jõuad viie minutiga vastu võtta. Kuna sa ei saa istuda tervet ööd raamatut lugedes, siis teen nii, et jõuaksid kiiremini.

Nobeli laureaat Jossif Brodski ütles, et luuletaja võib endale lubada ka seda, et tal pole ühtki lugejat. Aga televisioon, raadio või ajaleht? Nemad seda endale lubada ei tohi. Mõni luuletaja tahab sama suurt auditooriumit, nagu on televisioonil, aga see on võimalik vaid siis, kui kirjutada luuletusedki «kiirtoiduks». Võib-olla räägin kadedusest, aga mina niimoodi ei suuda.

Tihti teevad nii ka teater ja kino. Eriti kahju on mul aga siis, kui niimoodi teeb kirjanik. Kui ta ütleb, et olen sama kergemeelne ja pealiskaudne nagu teie, minu lugejad. Kui istute rongis ja tahate  lugeda, siis talitan nii: esimestel lehekülgedel tapan viis inimest, vägistan lapsi, ja kuna me lõpus kurikaelad tapame, saate hea tujuga rongist väljuda.

Samamoodi on teatrietendustega, pärast mida oled nii palju naernud, et ei mäletagi, millest tükk jutustas. Aga siis tuleb ju välja, et keelt polegi enam vaja, kui me ei tegele keele ja kirjandusega. Äkki võtab jumal meilt selle eest keeleoskuse ära ja hakkame elama nagu loomad, kel sõnugi pole vaja?

Äkki ongi regress paratamatu?

Ma ei tea. Sest luuletajaid, kirjanikke ja lavastajaid, kes võitlevad endiselt meinstriimi vastu, ju jagub. On, kellele loota, kuid on ka oht, et nii läheb.

On õudne, kui vahel küsid intervjuud tehes: «Mida te praegu loete?», ja kõik vastavad, et lugesin Kafkat ja mõtlesin loetule terve öö. Või et Proust on minu lemmikkirjanik. Ja pärast helistab mulle sama inimene ja ütleb, et tead, lähen just puhkusele – ega sul pole mulle mõnd krimkat kaasa anda, midagi, mida sa ise iga päev loed?

On teil siis?

Mul ei ole! Olen end mitu korda piinanud, üritanud midagi taolist lugeda, aga juba viiendal leheküljel läheb isu ära. Ma ei suuda!

Äkki räägib minus tõesti kadedus?... Mina poleks ju midagi sellist kirjutada osanud. Mäletan, kuidas omal ajal käisid kirjanikud raamatukaupluste juures nagu muuseas vaatamas, kuidas nende uudisteosel läheb.

Lennart Merigi rääkis mulle kunagi, et kui tal esimene raamat ilmus, siis muudkui käis ja imetles seda ega suutnud uskuda, et see on tema oma. Me kõik ootasime ja olime kindlad, et neid ostetakse. Nüüd aga ostetakse neid, mille kaanel alasti neiu, ja veel parem, kui selleks on autor ise.

Just noortest naistest on saanud «kirjanikud», kas pole?

Just, sest see on midagi enamat kui olla modell. Kusjuures luuletajaiks nad ei püri, sest seda peab oskama.

Millal teie ometi oma elulooraamatu kirjutate?

See, mida ma kirjutan, ongi minu elulugu. Kirjaniku elus juhtub ikka ainult see, mida ta pärast oma loomingus kasutab. Unistangi, et minu romaanid eesti keeles ilmuksid.

Omal ajal jutustasite telejaama Orsent saadetes tihti lugusid, mis teiega Kaukaasias ja Krimmis puhates juhtusid. Te ise siiski ei taha oma elulooraamatus peategelane olla?

Ei tea. Aga ma tõesti tahtsin jutustada inimestest, kellega kokku puutusin ja kes mind mõjutasid. Nõukogude ajal oli mul võimalik sõita neisse paigusse tuusikuga loomingulisele puhkusele, sest teised meie kirjanike liidu liikmed polnud sellest huvitatud.

Mujalt saabusid sinna aga klassikud – Eduard Radzinski, Natan Eidelman, Bulat Okudžava... Käisin seal enam kui kümme aastat, ja mul on mälu, mis suudab kõike sõna-sõnalt meelde jätta.

Enim on mind elus mõjutanud siiski mu isa Grigori Skulski, kes oli kirjanik. Tuli siia pärast sõda elama ja oli toimetaja Tallinnfilmis. Ta ei vallanud eesti keelt, kuid töötas eesti kollektiivides ja sai hakkama. Kasvatas mindki nii: «Sa tulid siia külla, käitu korralikult ja vaata enne, kuidas pererahvas käitub.»

Olin 12-aastane, kui isa mul üht käsikirja kuhugi viia palus. Nägin toa numbrit, tegin ukse lahti, panin käsikirja lauale ja jooksin ära. Kodus oli isa halvas tujus. Ütles, et talle juba helistati ja küsiti, et Grigori Mihhailovitš, kas teie tütar ei tea, et peab teretama? Mäletan, kuidas seisin siinsamas toas  ja ta mind pikalt noomis.

Minule on väga tähtis, et siin, Eestis, korralikult käitutaks. Käitu esmalt korralikult, alles siis istu oma eesti sõbraga ja joo ära pudel viina. Siis olete mõlemad purjus ja muidugi tulevad hoopis teised jutud – võib-olla räägib tema rohkem, kui tahaks, võib-olla sina, aga kõik algab korralikust käitumisest. Paned kohtumiseks n-ö kõik nööbid kinni. Mulle meeldivad inimesed, kes kõik nööbid kinni panevad. Et kui tuleb sõprus, võib mõne ka lahti nööpida.

Kuidas te oma noore sõbra Juku-Kalle Raidiga tutvusite?

See juhtus kaksteist aastat tagasi, ta oli siis väga noor, aga juba Kultuuri ja Elu peatoimetaja, tuli minult intervjuud võtma. Tema küsimused, suhtumine... Nägin kohe, et tegu on väga andeka ja targa inimesega. Ütlesin, et tahan igaks juhuks intervjuu üle vaadata. Ta tuli ja sellest ajast jäigi meie perre.

See oli puhas juhus?

Jah, aga juhust peab ise ette valmistama. Me ei kohtunud ju tänaval või poes. Mina olin sel ajal juba kirjanik, Juku-Kalle aga luuletaja ja ajakirjanik – oleme nii erinevatest põlvkondadest, et niisama poleks me kohtunud.

Kirjanik teeb endale kõik ise. Teeb ise valikud. Kõik kirjanikud, keda mina armastan, saavad mu sõpradeks. Moskvas, Peterburis või Tallinnas, valides oma sõpru või kolleege, valin ikka neid, kes mulle meeldivad. Halb kirjanik või ajakirjanik minu sõber olla ei saa.

Töötasin 13 aastat Vene Teatri draamastuudio õppejõuna ja mul on piinlik, et ma seda tööd enam teha ei saa. Siin elavad vene noored ei saa koolis vene kultuurist teada nii palju, kui peaksid, aga  mul, usun, on sellest palju teadmisi, samas pole see kuld ja hõbe, mida teispoolsusesse kaasa võtta.

Olen kindel, et tudengid armastasid mind ja neil oli minuga hea olla. Muidu nad ju ei tuleks kümme aastat hiljemgi oma õpetajale külla? Nad teavad, et minu sünnipäev on päev, mil võib kutsumata tulla.

Tütar on teile samuti sõbra eest?

Tema ongi mu parim sõber. Ta elab Peterburis, on kostüümiajaloolane ja moeajakirjanik, kostüümiajaloo õppejõud ülikoolis ning tuntud moeajakirja @ peatoimetaja. Tema poeg Grigori Mihhailovitš – nimi nagu minu isal – sai just 18-aastaseks ja astus ülikooli.

Muide, Grigoril on alati väga huvitavad mõtteavaldused. Käisime näiteks koos kinos üht Ameerika filmi vaatamas. Mõtlesin, et suren sinna ära, nii igav oli, ja kui välja tulime, küsisin, mida ta nii suure huviga vaatas.

Tema vastas, et Ameerika filmist õpib ta seda, et kõik on võimalik, et kõik unistused võivad täituda. Leidsin, et tal on õigus. Arvangi, et elukogemus ei ole veel tarkus. Ja et targal inimesel polegi teisele väga palju öelda, öelda on õnnelikul inimesel. Sest õnnetus ja õnn kõnnivad käest kinni.

Miks olete alati välimusele väga suurt tähelepanu pööranud?

Esiteks sellepärast, et kirjanik olla pole naiste elukutse. Kui teen hommikust õhtuni meeste tööd, ei tohi ma unustada, et olen naine. Muidu lähengi meheks kätte.

Kui näen müügil naistele mõeldud romaani, siis saan aru, et see on mõeldud kanadele, inimestele, kes enam ise mõelda ei suuda. Näiteks vene luuletaja Marina Tsvetajeva ütles enda kohta, et tema on meessoost. Sest ta armastas naiselikke riideid ja armastas mehi, aga ta ei tahtnud olla poetess, kes kirjutab vaid lilledest ja lastest.

Soo poolest võid olla ükskõik kes, aga keegi ei tohi su kohta öelda, et ah, ta on ju naine, teeme talle allahindlust. Las peetakse spordis meeste ja naiste vahel eraldi arvestust!

Mis on veel tähtis – kasvatus. Tihti ei taha tänapäeva naised abielluda, aga last sünnitada tahavad. Viib siis lapse lasteaeda, seal kasvatavad teda ainult naised, viib kooli, sealgi ainult naised... Kes siis pojast lõpuks kasvab?

Lõpuks meil mehi enam polegi, kui ta veel lisaks naistekaid loeb. Just kirjandus peab poisi meheks kasvatama! Vastasel juhul kasvab temast naine, naiselik mees. Tuleb selget vahet teha, kas tegu on kirjanduse või naistekirjandusega.

Mul on väga kahju, et ükski mees ei julge enam bussist või trammist väljuvale daamile kätt ulatada. Keegi ei aita sulle enam mantlit selga, ei aita kohvrit kanda, ei ava ust... Mul on sellest väga kahju, ja selles on süüdi naised, kui ütlevad, et saavad ise hakkama. Mina ei saaks iial ise hakkama!

Mees PEAB minu kohvrit kandma, mind aitama ja mind esimesena uksest sisse laskma. Kui ta seda ei tee, siis on ta mulle vastik. Mees tahab ju mees olla, aga kuidas ta saab, kui juba ammu pole magamistoa voodi juures mitte kleit ja püksipaar, vaid kaks paari teksaseid ja kaks T-särki. Mehel pole mingit võimalust end mehena tunda!

Hästi riietumine tähendab eelkõige ka viisakust teiste suhtes. Mul on väga kahju vananevatest naisterahvastest, kes on otsustanud, et enam nad endale meest ei otsi ega taha enam selles suunas mõeldagi.

Seetõttu ei värvi nad enam juukseid, ei kasuta lõhnaõli ja on loobunud hästi riietumast. Aga mis see loeb, et see SIND enam ei huvita? Inimesed ju vaatavad, see on esteetiline küsimus. Kahjuks on juba muinasjutud meid nii kasvatanud, et kui oled ilus, siis oled hea, kui kole, siis kuri. Ilus on printsess ja nõid on kole. Paraku ei lähe keegi meist nooremaks, me saame vanaks, meile tulevad haigused.

Vahel imetlen kunstnik Valli Lember-Bogatkinat, kes saab varsti 90-aastaseks. Ta kavandab järjekordset näitust, mõtleb läbi, kuidas ta välja näeb ja mida selga paneb. Kui ta mul «Batareja» saates külas käis, vaatas hoolega, mida grimeerija temaga teeb. Ja muide, temagi on n-ö meessoost kunstnik, päris kunstnik!   

Nagu varem ütlesin, olen alati igal pool natuke võõras olnud. Ausalt. Venemaal ka, sest seal võetakse mind kui Eesti elu eest «vastutajat», siin aga «vastutan» selle eest, kuidas elu Venemaal käib. Vere poolest olen aga ju hoopis juut...

Jah, ja ma ei riietu nii nagu minuvanused naised tavaliselt – hall, natuke pruuni, et mind keegi ei näeks. Mina tahan, et mind märgataks. Las nad ütlevad, et olen linnahull, kes rõivastub nagu neiu – mul teeb see alati vaid tuju heaks!

Väga heaks, ja lisab veel hasartigi, kui kõnnin tänaval ja inimesed järele vaatavad. Mõnikord tuleb mõni naine vastu ja ütleb – ausalt –, et oleme teile tänulikud. Et kui tema mees mind telekast näeb, siis ütleb, et vaata, sama vana kui sina, aga kuidas välja näeb!

Milline on teie viimase aja ekstravagantseim riietusese?

Käisin hiljuti Peterburis tütrel külas, ja temal on tuttav naismoekunstnik, kunstnikunimega Pirosmani, kes ei tee rõivaid mitte kandmiseks, vaid kui kunstiteoseid. Tal on oma moemaja ja seal märkasin kohe sedasama musta rõivast, mis mul praegu seljas on. Ütlesin, et ostan selle kindlasti, ja kui noor moekunstnik sai teada, et seda ei hakka kandma mitte mu tütar, vaid mina, tema ema, sain muidu väga kalli asja 90-protsendilise allahindlusega. Muide, nüüd pidi tütre käest aina küsima, ka ma ikka kannan seda. Aga ema käib sellega igal pool!

Millest unistate?

Mul on üks unistus. Tahaksin väga luua väikese kirjandusseltsi või -stuudio, kus saaksin õpetada vene noori luuletusi, stsenaariume ja näidendeid kirjutama. Aga ka luule tõlkimist. Praegusaja noored on kakskeelsed, kuid paljud ei ole otsustanud, kas jäävad siia elama. Nad võiksid ju jääda. Kuid neid, kes tahaksid kirjanikuks saada, pole võimalik õpetada. Aidata saaks aga küll.


CV
Jelena Skulskaja


Sündinud 8. augustil 1950
Tallinnas
1972 – lõpetas Tartu Ülikooli
vene filoloogina
1972–1974 õpetaja Tallinna
20. keskkoolis
1974–1994 ajakirjanik ja kultuurivaatleja ajalehtedes Sovetskaja Estonija ja Estonija
1994–1996 kultuurivaatleja ajalehtedes Den za Dnjom ja
Molodjož Estonii
1996–2008 Vene Teatri draamastuudio õppejõud
Aastast 2008 Eesti Televisiooni saate «Batareja» juht
Kolmandat korda abielus, tütar Marina, üks lapselaps
Kirjutanud tuhandeid artikleid ja esseid
13 raamatu autor (novellid, luuletused, romaanid, üks näidend), eesti keeles ilmunud «Siilid udus» ja «Vene rulett»
Vene keeles on Skulskaja sulest ilmumas Juhan Viidingu luule tõlkeid, eesti keeles on oodata tema proosat Juku-Kalle Raidi ja Mariann Kallase tõlkes

Arvamus
Teet Kallas
kirjanik

Mina märkasin küll hetke, kui
Jelena Skulskaja valis poole, milles toimida. See juhtus ammu enne Eesti iseseisvumist, kusagil kaheksakümnendate algul, ja seetõttu on teda väga lihtne nimetada tuntud ja vahvaks Eesti vene kirjanikuks. Ja seda ilma igasuguse kõhkluseta.

Tal on sõbralik, aga heas mõttes intriigiküllane iseloom — iial ei taba ära, kas ta räägib sulle suurte naiivsete silmadega tõtt või nöögib sind kõvasti. Aga see on ju tegelikult väga mõnus! Seetõttu on ka tema proosa — luulega olen vähem kursis — vägagi ebanaiselik.

Ta kirjutab omalaadset proosat, mis lähtub kirjandusest ja kunstist ning jääb seetõttu teatavasse nišši, kust ta välja tulla ei tahagi.

Skulskaja iroonia võib olla ikka nii täpne, et selle eest ei saa isegi kuidagi karistada, ja naisterahva puhul on see vägagi erandlik.

Ta võib vaadata oma kurjale toimetajale üle laua otsa ja kontrollida, kas tal ikka on pandlaga sõjaväelaslik vöörihm peal, ning sellega on see inimene portreteeritud.

Ja kui ta luiskab, paneb natuke juurde, siis mis sellest?! Kirjanikul ongi erandlik õigus luisata, ja tema kasutab seda hästi.

Tagasi üles