Naised räägivad: kas me sekkuks, kui saaksime teada petmisest?
2. oktoober 2015, 15:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel võib elu meid asetada ebamugavasse olukorda. Juhtub, et sa saad teada, et su hea sõbranna mees peab armukest või su lähedasele tehakse sarvi. Mida teeksid sellises olukorras sina? Kas sa sekkuksid? Kuidas? Küsisime Eesti naistelt, kuidas nemad käituksid.
«Mina räägiksin esimesena vist petjaga, sest saladustega on jube elada, ka siis, kui need pole justkui sinu enda saladused. Ennast tundes vaevleksin ma süümepiinades, seega tõstataksin ebameeldiva teema küll. Aga kui kästaks tagasi tõmmata ja oma nina võõrastesse asjadesse mitte toppida, siis ilmselt seda ka teeksin. Aga kui oleks tegu sellise inetu looga, et kõik ühised sõbrad teavad, aga naine või mees elaks õndsas teadmatuses, siis vist ikka kuskilt otsast püüaks asja muuta.» Kristin, 23
«Inimeste suguelu ja südameasjad on eraasjad. Kuulsin loost, kus kolleegid tahtsid petetud naisele teada anda, millega tema mees tööl tegeleb... see on lihtsalt jälk. Aga kui asi puudutaks mu lähedasi sõpru, oleksin ilmselt kimbatuses. Lisaks: sõnumitooja lastakse vahel õigusega maha. Mul on hõimlane, kes tuli mulle kord imalalt naeratades rääkima, mida minu sugulane kord noorpõlves teinud oli. Sugulasse suhtun endiselt, aga seda hõimlast nähes mõtlen iga kord: «Miks sa mulle seda rääkisid? Tahtsid, et ma hakkaks sugulasest halvasti mõtlema? Miks? Mis sa sellest said?»» Jaanika, 34
«Kui avastaksin näiteks oma sõbra/sõbranna petmast, siis ainuke, kellega ma räägiksin, oleks petja ise. Püüaksin välja selgitada, miks ta nii käitus, aga kindlasti ei läheks ma tema kaasale seda ette kandma. Meist keegi ei tea teise pereelu ja suhteid ning seetõttu ei hakkaks sekkuma. Kes olen mina, et hakkan kedagi teavitama? Olen elus näinud, et igal oinal on oma mihklipäev ja varem või hiljem tuleb see niikuinii välja.» Karin, 29
«Ma olen näinud nii palju petmisi ja kõik on olnud täiesti, täiesti avalikud: kõnnitakse käest kinni, musitatakse, kallistatakse, istutakse süles, minnakse koos hotelli... Aga ma ei ole kunagi sekkunud ega rääkima tõtanud. Samas ei andesta ma iial neile, kes mulle ei rääkinud, kui mind peteti. Ja kui petmisest teaks mu parim sõbranna või ema, siis ei andestaks ilmselt iial ka neile ja mu suhted nendega muutuks totaalselt.» Siisi, 27
«Keeruline küsimus. Kui mulle jääks vahele mu parima sõbra või sõbranna kaaslane, siis ma ilmselgelt reageeriks. Loomulikult sõltub, mis asjus ja kuidas. Pisike musu kuskil peol pole vast midagi, millest suure paanika peaks tekitama, aga kui on olukord, kus pole kahetimõistmise võimalust, siis kõigepealt võtaks ette petja ja uuriks asjaolusid. Tõenäoliselt paneks fakti ette, et kas läheb ja räägib ise oma asjad selgeks või on vaja minupoolset sekkumist. Ma ei kujuta ette, et teeksin head nägu ja laseksin oma sõbrale sarvi teha. Kui aus olla, siis olen neis küsimustes paras emalõvi, kui mängus on mu sõbrad. Mis puutub töökaaslastesse ja muidu tuttavatesse, siis on nii ja naa. Jällegi, pisike musu peoolukorras – visaku esimene kivi see, kellel midagi sarnast pole juhtunud. Kui aga juhtub inetu lugu ja armuke tuuakse seltskonda, öeldakse, et keegi midagi öelda ei tohi... Sel juhul ise rääkima ei läheks, aga kui otse küsitaks, valetama ei hakkaks. Suhted tänapäeval ju on nagu on. Ei tea ju kunagi, kes millist suhtevormi harrastab ja mida petmiseks peab.» Kaia, 32
«Sõltub, kes petja ja petetav on. Kolleegi, niisama tuttava puhul – pole minu asi. Kui petja on mu sõber, siis maksimaalselt vestleksin temaga sel teemal, aga mitte moraliseerivalt, vaid nagu ikka sõbrad isiklikest asjadest räägivad. Kui saaksin teada, et minu head sõpra petetakse, siis räägiksin.» Ailika, 35
«Mingite pooltuttavate ja kolleegide puhul ma loomulikult ei tegeleks teemaga. Aga kui ma saan teada, et mu parima sõbra kaaslane mängib topeltmängu? Jah, igal paaril on oma reeglid, aga parima sõbra puhul ma ju tean neid reegleid ja kui ma tean, et tehakse liiga? Ma vist ikka vähemalt mõtleks sellele, et rääkida. Ja no oma tütre puhul – samuti, ma ju tean reegleid ja kui talle liiga tehakse, siis ilmselt küsiksin, kas ta teab. See on puhtalt teooria, ma pole kunagi sõnumitooja rollis olnud.» Kairit, 32
«Lähedastele ja oma jopedele räägiks, seda juhul, kui tean suhtereegleid. Tuttavatele jne mitte. Samas, ega enne ei tea, mida teeks, kui pole ise selles situatsioonis olnud.» Katja, 25
«Ei räägiks. Kui, siis petjaga, aga see sõltub asjaoludest, inimestest ja paljust muust. Igal potil oma kaas ja tavaliselt sõnumitooja ju tapetakse. Keegi peab ju süüdi olema!» Kristiina, 36