Marini kolumn: kas armastus on vaba ja vallatuna võimalik?
2. oktoober 2015, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elu üksinda ei ole mitte parim elamise viis, vaid parem lahendus võrreldes õnnetu püsisuhtega. Stamplause «vaba ja vallatu» on minu jaoks natuke ullikese maiguga, aga vallalise elu ei ole melanhoolne, poristes toonides ja pidevalt nutuhõnguline.
Mul on aega ja põhjust enese täiendamiseks, ainsa vastutajana ei lase alalhoiuinstint laisaks muutudagi. Pühendun südamest karjäärile. Võin teha pikki tööpäevi, olla nende lõppedes surmväsinud ja sarimõrtsuka kivistunud pilguga, kuid minu diivanile varisemine ning eemalolev hoiak ei tee kellelegi haiget. Kass tuleb ikka nurrudes kaissu ja üksi elades piisab õhtusöögiks täiesti kitsejuustust ja paarist tomatist. See on nüüd ilmselt see hetk, kui kallid kommentaatorid kopsud õhku täis tõmbavad, põsed punni ajavad ja mind tulevikus üksikuks ja õnnetuks vanatüdrukuks jooksevad tituleerima, aga loodetavasti nii ikka ei lähe. Pealekauba on kiiretel aegadel omadus ükskord läbi saada.
Elu üksinda ei tähenda minu jaoks üldse pidevat pidu, pillerkaari ja pummeldamist, vastupidi, naudin tohutult aega iseendale. Mul on minu oma personaalne ruum ja mõtted, seks on telefonikõne kaugusel, öökapisahtel sisaldab nii mõndagi põnevat ja hoolitsemisvajadust katan heade sõprade peal. Kodus on lihtsalt nii hea olla, et ei raatsigi eriti kuskile minna ega tunne kellestki puudust. Praeguses kodus olen algusest peale üksinda olnud. Kui elaksin lahutuse järel endises kodus, oleks tekkinud tühja ruumi kindlasti raskem taluda. Kohustuste ja aruandmise puudumisest, mida tihti vallalise elu plussiks peetakse, ma ausalt öeldes väga täpselt aru ei saa. Elu on mind hellitanud ja pole selliste türannidega kokku pidanud puutuma, kes minu tegemiste kohta aru nõuavad, minu jaoks peab partner olema muu hulgas hea sõber, kellega ma tahan oma tegemisi jagada.
Päris tihti küsitakse, kas otsin endale juba uut kaaslast. Ma ei tea, kuidas see otsimine käima peaks, usun juhustesse ja asjade kokkulangevusse, seega vastan sellele küsimusele enamasti eitavalt. Loomulikult olen vallaline vaid niikaua, kuni ühe šarmantse isasega teineteise südamed piisavalt põksuma paneme. Senised kandidaadid pole seda piisavalt suutnud. Pole enam need ajad, kui esimesele enam-vähem sobiva mehega kokku peaks kolima, et jumala eest keegigi olemas oleks. Perfektsionisti ja ülisalliva naise seguna ma sellist suhet ei taluks, rahulolevat mind on ka meeldivam armastada. Mul on mida anda ja tahan ka vastu saada, tunnete investeerimine peab olema kahepoolne ja õnneliku paari peamisteks komponentideks on kaks ennast armastavat inimest. Mitte segamini ajada sõgeda isekusega, eks.
On hetki, mil igatsen minagi turvalist ja kindlat püsisuhet. Ees on pime, külm ja kõle aeg, väsinuna koju jalutades ajab võibolla mõnikord nutmagi. Vahel tahaks vahetult emotsioone jagada, kallistust ilma järgnevate küsimusteta, öösel ärgata selle peale, et keegi on teki pealt ära kiskunud, või tulla koju, kui tuled juba põlevad. Pulbitsev uudishimu minus tahaks teada, kus ja kellega olen poole aasta pärast. Kolme aasta pärast. Kas tema ongi see õige?
Armastus on võimalik ja mina olen selleks valmis.