Joostes emotsioone kogumas
Maratoniturism - mis see on?

Marika Roopärg Tartu Linnamaratoni Sügisjooksul 4.10.2014

FOTO: Martin Plaado/Sportfoto.ee

Kas kujutate ette inimesi, kes seavad oma reisiplaane puhtalt selle järgi, et kusagil ootab neid järgmine sportlik väljakutse? Maratoniturist Marika Roopärg (48) on seda teinud neli viimast aastat ja kavatseb teha ka edaspidi.

Marika, kes töötab toiduainete tootmisettevõttes, kuulub viimased viis aastat nii Eestis kui ka kogu Euroopas jõudsalt suurenevasse maratonituristide kogukonda. Need inimesed ühendavad meeldiva kasulikuga: reisivad suurlinnadesse, et joosta seal koos tuhandete, isegi kümnete tuhandetega maratoni ning tutvuda järgnevatel päevadel kohalike vaatamisväärsustega.

Marika, kuidas sul tekkis huvi hakata käima välismaratonidel?

Olin aastaid osalenud igasugustel jooksuüritustel, kui spordivõistluste korraldaja Renna Järvalt tegi 2010. aasta kevadel Viljandi järve jooksul ettepaneku proovida maratoni. Panin end sügiseks Tallinna maratonile kirja ja hakkasin valmistuma.

Tallinna maraton pakkus häid emotsioone. Läbisin selle ajaga 4:39. Siis tekkiski huvi joosta ka lähiriikides. Kuna tol ajal käisin isiklikes asjus palju Rootsis, sai Stockholmi maratonist minu esimene välismaraton. Tahtsin kogeda, mis tunne on olla maratonil üks 20 000 jooksjast. Sain aja 4:42. Oli raskem kui Tallinnas, sest ilm oli natuke vihmane ja raja teisel poolel, kui tempo alanes, hakkas külm. Võib-olla alustasin ka liiga suure tuhinaga.

Kui palju välismaratone on sul kogunenud?

Olen püüdnud aastas joosta üks-kaks maratoni väljaspool Eestit. Olen jooksnud Barcelonas, Roomas, Riias, Berliinis, Pariisis, kaks korda Helsingis.

Viimasel kolmel aastal on minust aga saanud üldine maratonide koguja – sel aastal olen neid jooksnud juba kakskümmend. Hiljutine Tallinna maraton oli mul üldse 61. Parim aeg on 3:45.56 mulluselt vana aasta maratonilt.

Mis eesmärgiga välismaratonidel käid?

Tahaks harrastusmaratoonarina saada läbi linna joostes hea emotsiooni ja tutvuda seejärel vähemalt kolm päeva kohaga, kus jooksin, ka turistina. Kuna mulle jooksmine meeldib, on tore ühildada reisimine tervisliku eluviisi ja aktiivse tegevusega.

Jooksen enamasti kas veidi üle või alla nelja tunni, nii et jõuan rajal ka ringi vaadata. Ümbruse jälgimine, kui maratoni teisel poolel muutuvad jalad raskeks, viib mõtted mujale ning kilomeetrid kuluvad lihtsamini. Ajalist eesmärki ma endale ei sea, sest see tekitaks üksnes lisapinget.

Mille järgi valid, kuhu jooksma minna? Maratone on ju maailmas sadu ja kõikjale nagunii ei jõua...

Välismaratoni valimisele seab piirid ennekõike eelarve. Ainuüksi registreerimine Berliini või Pariisi maratonile maksab üle saja euro. Kokkuvõttes arvan, et saan viiesaja euroga hakkama. Valikut määrab ka see, kas samale maratonile on sõitmas sõpru – üheskoos on hea minna.

Berliini ja Pariisi maratonile, mis olid mu suured unistused, sest ma polnud kummaski linnas varem käinud, pole kerge pääseda. Näiteks Berliini maratonile oli mullu 70 000 tahtjat, kellest starti sai 40 000. Esimeses loosimisvoorus ei saanud ka mina sinna kohta, öeldi, et proovige järgmisel aastal uuesti. Aga siis mõned loobusid, kohad jäid vabaks ning mul õnnestus loosiga üks endale saada.

Milline on olnud kõige põnevam kogemus?

Väga eredad mälestused on 2012. aasta Barcelona maratonist, kuna seal oli väike hirm, kuidas jõuan 25 soojakraadiga joosta. Kõik läks aga ideaalselt. Loodus oli ilus ja parandasin tublisti isiklikku rekordit, jooksin 4:03ga. Huvitav oli joosta ka Pariisis, kus on Seine’i jõe ääres ilusad vaated.

Põnev kogemus oli Pariisi maratonile jõudmisega, kuna lennufirmas, mis pidi mu kohale viima, oli alanud streik. Olin sunnitud reisiplaanid ringi tegema ja reisima Pariisi Londoni kaudu, et päev enne maratoni kohale jõuda. Kuna eelarve oli piiratud, sõitsin Londonist Pariisi liinibussiga 12 tundi.

Millele tuleb tingimata tähelepanu pöörata, et välismaratonidel kõik laabuks?

Proovin alati enne selgeks teha, mis nõuded kusagil kehtivad. Näiteks Pariisi ja Rooma maratoniks on vaja tervisetõendit. Soovitan võistluse kodulehelt panna kirja kõik vajaliku: kuidas pääseb võistluskeskusesse, starti jne. Mulle on tähtis, et saaksin vähemalt päev varem logistiliselt linnaga tutvuda ja ennetada ka seda, kui lend sihtkohta peaks hilinema või üldse ära jääma.

Püüan vähese rahaga hakkama saada, mistõttu kasutan lendamiseks odavlennufirmasid ja ööbimise valin hosteli-tüüpi kohas, kus on võimalik ise hommikusööki valmistada, sest mulle on oluline süüa maratonihommikul putru. Majutuskoha püüan leida stardipaiga või metrooliini lähedusse, et lihtsamalt ja väikese ajakuluga starti jõuda.

Millistel maratonidel tahad veel ilmtingimata osaleda?

Kindlasti sooviksin joosta Londonis ja ka mitmes Saksamaa linnas, nagu München ja Frankfurt. Ateena maraton on lähiaja kavas. Tuleval aastal plaanin osaleda Peterburis valgete ööde maratonil.

Suur unistus oleks joosta Hiina müüril, aga praegu jääb see reisi keerukuse ja kulukuse tõttu plaanidest välja.

Tagasi üles