Moeblogi: Põhja-Osseetia tänavamood ja külalislahkus

Põhja-Osseetia

FOTO: Erakogu

Terje Telling kirjutab osta.ee moeblogis oma elukaaslase põnevast reisist Põhja-Osseetiasse, kes muuhulgas vaatas ka seda, mida inimesed sealmail seljas kannavad ja mida söövad.

Poliitiliselt jaguneb Osseetia Põhja-Osseetiaks, mis on Venemaa osa, ja Lõuna-Osseetiaks, mida rahvusvaheliselt tunnustatakse Gruusia osana. Moskvasse ja sealt edasi just Põhja-Osseetiasse oleks viinud mu seekordne reis koos elukaaslase Maiduga. Peretuttavad, kellele koos külla pidime minema, elavad Moskvas. Plaan oli mõned päevad seal peatuda ja koos perepoja Alaniga, kes rahvuselt osseet, edasi Põhja-Osseetiasse, Vladikavkaz’i, tema sugulaste juurde edasi minna. Kuid töö ja ka lapse tõttu poleks ma saanud nii palju päevi hetkel Eestist eemal viibida, kuid samas ei tahtnud, et elukaaslane juba ammu lubatud reisile minemata oleks jätnud. Utsitasin teda omalt poolt minema, sest algselt koos planeeritud minek ja nüüdne plaanide ümbermängimine tekitas Maidus mitte minna tahtmise soovi. Ettekujutuses pidime me ikkagi ju koos minema. Lubasin, et lähme kevadel uuesti – seekord koos.

Toon teieni mõned tähelepanekud Maidu kirjelduste põhjal Põhja-Osseetiast ning proovin need omalt poolt võimalikult autentselt kirja panna:

Lennujaam Beslanis (tuntud laiemale üldsusele kohana, kus toimus verine pantvangikriis kohalikus koolimajas) on samasugune kui 1984. aastal Põltsamaa bussijaam. Lennukeid on lennuväljal ehk ei vähem ega rohkem kui üks. Jah, üksainus. Ei mingeid pikki lennukoridore, mida mööda peab jooksma, et edasilennult mitte maha jääda. Mõelge kui mugav!

* Kaks korda päevas lendab lennuk Moskvasse ja kaks korda nädalas Peterburi.

* Lennujaamast linna suundudes võis suureks üllatuseks näha uste peal tagaotsitavate fotosid. Ehk saad kohe kena pildilise ülevaate kohalike kurikaelte kohta, kes veel vabaduses.

* Lennujaamas on üks suveniiripood, kust saab osta viite sorti erinevat plastmassist tulirelva maketti ja Ramzan Kadõrovi näoga särke.

* Istekohti lennujaama ootepaviljonis on kümne ringis. Tallinna bussijaamas on igatahes tunduvalt rohkem.

* Tagasilennul vaatasid kaasreisijad, et reisime ainult käsipagasiga ning ei pidanud paljuks küsida abi nende kohvri üleviimisel. Nad ei saanud check-in’i kõikidele kohvritele teha, neid oli lihtsalt liiga palju. Alan ütles, et pole probleemi, ma viin kohvri üle. Kontrollimata, mis on kohvri sisu, registreeris ta lahkelt kohvri oma nimele, lausudes seejuures, et inimesi peab ikka aitama! Kui paljud teist võtaksid võõra inimese kohvri ja viiksite selle ilma kontrollimata üle piiri?

Põhja-Osseetia. Foto: erakogu

FOTO: Erakogu

Põhja-Osseetia tänavamood. Kohale jõudes oli tunne nagu oleks Olümpiakülla sattunud – kõik on spordidressides. Dressid ja tossud. Tossud ja dressid. Kõvematel meestel on dressikomplekti täiendamas D&G või Armani t-särk, vähe kehvemad mehed peavad leppima tavaliste t-särkidega. Naised kannavad samuti dresse, vanemad naised on lillelistes kitlites. Dressidele vaheldust pakkusid tänavapildis teksad, kuid ikka suurte embleemide ja logo täiendustega. Ja loomulikult kõige krooniks litrid, kivid ja sädelused – mida rohkem, seda uhkem!

Versailles’i lossi meenutav maja osutus meie ööbimispaigaks, kus elavad Alani sugulased. Suur ohtrate kaunistustega neljakordne maja 5-meetrise aiaga meenutas kõike muud kui ühe pere elamut. Ilma probleemideta majutati meie kolmene reisipunt eraldi tubadesse ja erinevatele korrustele. Tähelepanu väärib kogu selle silmapaistava külluse juures, et 35-kraadise ja enama soojaga neil konditsioneere pole.

Söök-jook. Toad kätte saanud, kamandati meid kohe lauda. Lauaplaat oli sõna otseses mõttes  lookas: 4-5 sorti liha (lammas, kebab, vasikas), sama palju erinevaid salateid, juurvilju, puuvilju, kastmeid, lisaks rahvusroad + kala, tort, kolme eri sorti täidisega pirukaid (nende pirukate juurde tulen hiljem tagasi), jäätis, tee, alkoholivalikust konjak ja õlu. Teadmiseks, et 1,5-protsendilist õlut kutsuvad osseedid kaljaks.

Lauakombed. Toostid on osseetidele tähtsad. Sama tähtis nagu elamiseks õhk ja vesi. 3 toosti on miinimum ja 49 maksimum, mis õhtu jooksul öeldakse. Esimese toosti ütleb seltskonnas kõige vanem, teise toosti peab ütlema majaperemees, kolmanda ütleb aukülaline. Mitte ühtegi lonksu ei saanud ilma toosti ütlemiseta võtta, ainult WC-s hiljem hambaid pestes sain lonksu vett võtta ilma, et keegi oleks toosti öelnud.

Kõrged aiad. 5-meetrine aed on must have – isegi kõige väiksemal murulapil ja peenral on kõrge aed ümber. Samas seal kõrge aia taga elavad kõige lahkemad inimesed, keda ma kohanud olen. Eestis on meil väga madalad aiad, aga me oleme põhjamaiselt külmad ja vaoshoitud ning naljalt kedagi endale koju ei lase. Seal helises uksekell esimest korda hommikul kell 8.30 ja nii iga natukese aja tagant kuni ööni välja. Nagu «Kääbiku» raamatus. Külalisi vooris vahetpidamata ning kõik võeti lahkelt vastu.

Osseetia pirukad. 24h on saadaval pisikestes putkades imemaitsvad pirukad. Erinevate täidistega: juustu, juustu-kartuli, peedilehtede, kartuli või lihaga. Need on vaieldamatult kõige paremad pirukad, mida ma eales saanud olen. Liialdamata. Ka kodudes küpsetatakse pirukaid, kuid selleks peab tulema tavalist ahju spetsialist ümber seadistama, et seal oleks võimalik küpsetada neid pirukaid kõrgemal tasemel. Nende pirukate headust tõestab seegi, et tagasilennul Moskvasse oli igal teisel mitu karpi pirukaid kaasas ning Moskvas müüdi neid külmletis viilu kaupa päris kopsaka summa eest.

Põhja-Osseetia. Foto: erakogu

FOTO: Erakogu

Mäed. Mäed. Mäed. Õhk on puhas ja hea, eriti kui oled eelnevalt mõned päevad Moskvas veetnud. Ühel päeval sõitsime mägedesse, alguses kahe kilomeetri kõrgusele, kuhu ehitatakse hotell, mille vundament sai äsja valatud. See hotell on suure tõenäosusega ka esimene hoone, mille ümber ei tule aeda. Tee, mis üles mäkke tulevase hotellini viib, on vaevu läbitav. Nende mägederalli lemmikuks on vaieldamatult Niva, kuid kohtasime ka oma mäkketõusul 09-t. Sügavad rööpad tingisid selle, et auto põhi käis kogu aeg vastu suuri kive. Varsti harjusin ka sellega, et auto tagumine ratas oli aeg ajalt üle kuristiku ääre.

Tõusime edasi kolme kilomeetri kõrgusele, kus asub nõuka-ajast jäänud ilmavaatlusjaam. See on kohalike pühamaa. Korralikult toiduga varustatud kohalikud tegid lõkke üles ja asusid grillima. Seda nad oskavad hästi. Tublisti rohkem kui kilo liha näkku võttis mind ägisema. Kõrvale oli liha peale haukamiseks tomatit, sibulat, leiba ja joogiks kohalikku limonaadi. Kui kõigile seltskonnast sobis limonaad janu kustutamiseks suurepäraselt, siis hotelli ehituse töödejuhataja ütles, et šašlõki kõrvale peab jooma midagi kangemat kui seda on limonaad. Selle peale võttis kohalik silovik (nii kutsutakse inimest, kes töötab jõustruktuuris) oma uurijakohvrist välja väikese ampulli, mis eeldatavasti oli piiritus ning segas selle töödejuhataja limonaadi sisse. Juhataja tänas viisakalt ja lisas: «Teiega oli tore, juhuks kui ma teid nüüd viimast korda peaksin nägema. Kui ma aga pimedaks peaksin jääma, siis palun talutage mind siit mäe otsast alla.» Seekord siis selline toost.

Mäest alla sõites helises peremehe telefon. Peremees heitis pilgu enne vastuvõtmist telefonile ja ütles: «Õhtusöök helistab». Helistajaks oli naine, kes teatas, et õhtusöök on valmis. «Versailles’i lossi» jõudes kamandati meid pärast metsikut grillimist mägedes kohe lauda. Kuigi toidud olid megamaitsvad, siis peale ühe ploomi ja nektariini ei suutnud ma seekord midagi süüa.

Koju jõudes ja kaalule astudes polnud ma sellist kaalunumbrit juba mõnda aega näinud. Osseetia oli jätnud oma jälje.

Tagasi üles