Eesti Muusikaauhinnad 2020

Mees kirjutab: kuidas kaval tüdruk oma vinnilise kuti vale abil kosmeetiku juurde sai

FOTO: SCANPIX

Lugeja Franz K. meenutab poolpiinlikku seika nooruspõlvest, kuidas tüdruk osava uduajamisega ta kosmeetiku juurde meelitas.

Olin siis juba üle kahekümne – vist isegi veerandsada aastat vana, aga nuhtlus nimega vinnid vallutas mingi seletamatu perioodilisusega mu näo. Kõik, keda sama asi vaevanud, teavad, kui närvi see ajab, kui äkki hakkavad need punnid lambist tulema.

Mingist kosmeetiku juurde minekust ei tahtnud ma kuuldagi: teismelisena kord käisin, aga pärast protseduure nägi mu nägu välja, nagu oleks mul teise astme põletushaavad. Vaevu julgesin üldse bussi peale kõndida, et koju maale sõita...

«Miks sa minna ei julge? Näe, paljud mehed teevad seda, sinu töökaaslane Teet käib kogu aeg – sellepärast tal nägu nii korras ongi! Tal ju naine ka kosmeetik. Mis seal karta, lepime aja kokku?!» masseeris mu elukaaslane mind hoogsalt. Kuna ta oli väga armastusväärselt järjekindel ja veenev, siis ühel heal päeval ma murdusin: homme kell kümme kosmeetiku juurde, kokku lepitud! Mis häda siis mul minna, kui teised mehedki salongis käivad, mõtlesin uljalt.

Niisiis tormasin ma sinna kohale, et saaks ruttu selle asja tehtud ja enne minema, kui aru saan, kuhu ma üldse tulnud olin. Olin nagu mingis udus. Kosmeetikutoolil lebades hakkas üht-teist aga koitma. Minu kallal askeldas üks väga noor kaunitar, äratehtud naeratus huulil. Tahtsin karjatada: «Kus Teedu naine on?» Karje sumbus enne huulile jõudmist. Otsaette tekkis külm higi: meenutasin, et olin siin koridoris, treppidel, kabinetis – igal pool, näinud vaid... noori naisi! Kenad nagu ladvaõunad, mõnel küll mõni vinnike näos.

Ahastus kasvas: olen üksi keset naistekarja!

Lahkusin sealt tundega, nagu kõik plikatirtsud irvitaks mu üle: näe, üks loll kutt kah siia naistekosmeetiku juurde sattunud! Erutus oli nii suur, et istusin kümme minutit autos, enne kui sõitma julgesin hakata. Peeglisse vaadata ei tahtnud – äkki õhetab nagu poisikesena.

Õhtul kodus oma õudset elamust («Mina seal küll ühtegi meest ei näinud!») elukaaslasele kurtes läks ta näost natuke imelikuks, suu kiskus muigele... Ja siis ma sain aru: ta oli mulle luuletanud, et Teet salongis käib, või et üleüldse mehed sinna satuvad! Ise olin loll, oleks ju võinud töökaaslaselt enne uurida... Aga narr küsida kah, et kuule, mees, miks sul näonahk nii ilus on?

«Nojah, ajasin udu jah, aga muidu sa poleks ju läinud!» vastas ta ja õrritas edasi: «Mina mõtlesin, et sulle ilusad noored naised ikka meeldivad? Ja mida rohkem, seda uhkem... Paar korda käid veel, saad näo täitsa korda, siis päris kompu juba!» ütles ta naerdes ja minust eemale tormates.

Mis ma sellest õppisin? Seda, et mingi väga vastumeelse ja hirmu tekitava, aga samas vajaliku olukorra lahendamiseks peame aeg-ajalt udu ajama. Kellel on hea fantaasia ja enesesugestiooni võime, võib seda iseendaga teha.

Aga vinnidest sain tõesti lahti!

Tagasi üles