Terapeut aitab: kuidas jõuda konfliktist kontaktini

FOTO: SCANPIX

Inimesed tulevad teraapiasse, kui tunnevad, et on kaotanud kontakti iseenda või kellegi teisega. Konflikt jällegi on protest selle vastu, ei tunta ennast turvaliselt ja kontaktis. See ei ole midagi muud kui muutus, mis püüab aset leida. Konflikt annab märku, et vana käitumisviis enam toimi ja midagi meis püüab terveneda. Kui me ei oska seda näha, tunneme eraldatust teistest ja/või iseendast ning see põhjustab hirmu ja valu.

Kontakti hoidmiseks on vaja olla teadlik asjaoludest, mis takistavad meil tundmast ühendust ja samuti nn tööriistadest, mida kasutada konfliktisituatsioonis. 

Miks kontakt ära kaob?

Me kõik võtame oma lapsepõlvest kaasa nn pagasi, kuhu on sisse pakitud meie rahuldamata vajadused, kaitsekäitumised, kaotatud osad ja armastuse kuvand. Hoolimata sellest, et vanemad andsid endast parima, ei suutnud nad anda meile päris kõike, mida vajasime. 

Sünnist alates hakkame täitma oma pagasit erinevate rahuldamata vajadustega, nagu «Ma vajan rohkem turvalisust/austust/tunnustust/füüsilist lähedust/jne». Me võtame need oma suhetesse kaasa oodates eelkõige teistelt nende vajaduste rahuldamist.

Õpime väga varakult, kuidas kaitsta end emotsionaalse ja füüsilise valu eest. See, kuidas oleme õppinud ennast kaitsma, loob konflikti ning eraldatusetunnet.

Näiteks, kui tuleme perekonnast, kus oli palju tülisid ja ebaturvalisust, siis õppisime olema head lapsed, kes hoiavad kõike kontrolli all. See kaitsekäitumine võib hirmutada inimesi meie ümber.

Me peame õppima, kuidas jääda turvaliselt ühendusse ja hoida tasakaalu teise inimesega ka siis, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. 

Me tuleme siia ilma võimega tunda naudingut ja mõnu oma kehast ning meeltest. Väikesed lapsed käivad ringi ja nokivad nina, vaatavad nabaauku või sügavad ennast kusagilt. See tundub mõnus ja loomulik, kuni hakkame saama sõnumeid: «Ära tee seda!» või «Keegi ei tahaks sind, kui Sa niimoodi teed», «See on vale! See on õige!» Selle tulemusena hakkame blokeerima oma terviklikkust. Et sisse sulanduda oma perekonda ja ühiskonda, õppisime ennast kaitsma ja koos sellega ohverdama iseenda nn osi. Suureks saades ütleme neid samu fraase, mida meile öeldi, kui olime lapsed.

Igaühe jaoks tähendab õnnelik perekond midagi erinevat. Me saame oma armastuse kuvandi inimestelt, kes armastasid meid esimesena. Enamikel juhtudel olid nendeks ema ja isa. Täiskasvanuna  valime partneri alateadlikult oma hooldajate positiivsete ja negatiivsete omaduste järgi. 

Näiteks: kui meil oli ema, kes oli kriitiline ja külm, siis tunneme külgetõmmet inimeste vastu, kes meid kritiseerivad ning on külmad.

Kõik need eelnevad neli komponenti tulevad meiega suhetesse kaasa ning mõjutavad alateadlikult iga meie mõtet, sõna ja tegu.

Scanpix

FOTO: SCANPIX

Harville Hendrix räägib «vanast ajust» ja «uuest ajust». Vana aju all peab ta silmas ajutüve (ehk roomaja aju, mis tegeleb enesesäilitamise, reprodutseerimise ning eluliste funktsioonidega nagu hingamine, magamine, vereringe jne) kui ka limbilist süsteemi (selle süsteemi ülesandeks on emotsioone tekitada). Ja uueks ajuks nimetab ta ajukoort (mõtlemine, otsustamine, info korrastamine jne).

Vana aju töötab alati esimesena – näiteks kui siseneme ruumi ja kohtame uusi inimesi. Ta «skannerib» pidevalt ümbruskonda, kas on turvaline rääkida, liikuda jne. See toimib justkui radarina. Küsimus, mis ta suhtes esitab, on «Kas ma saan sind usaldada? Kas Sa oled minu jaoks olemas?» Kui me ei tunne ennast turvaliselt, siis käitume nii nagu kõik teised olendid siin maailmas – me kas võitleme või põgeneme. 

Samuti on aju disainitud selliselt, et kui me ei tea kellegi käitumise põhjuseid, siis meie aju mõtleb need ise välja. Nt kui sa ei reageeri mu telefonikõnedele ja ma ei tea miks, siis ma mõtlen välja loo, et sa väldid mind. Ja need lood, mida me ajud välja mõtlevad, viivad meid võimuvõitlusesse.

Näiteks, lähisuhtes öeldakse välja lauseid: «Ma olen koos vale inimesega», «Me oleme liiga erinevad», «Sa oled muutunud.» Me ei näe, et muutunud pole mitte teine inimene, vaid kuvand, mille temast ise oleme loonud. 

Võitle või põgene

Osad inimesed, tundes end ebaturvaliselt, hakkavad energiat maksimeerima ehk ülefunktsioneerima. Nad räägivad palju, küsivad palju küsimusi, teevad palju häid tegusid.  Nende energia läheb välja, et parandada probleemi. Nad lähevad tegutsemisrežiimile. See on võitlemise mentaliteet. Niimoodi reageerib umbes pool inimkonnast. 

Teine pool reageerib hirmule vastupidiselt – nad miniveerivad energiat ehk alafunktsioneerivad, hoides oma energiat sees. Nad tõmbavad oma pea sisse nagu kilpkonnad ja väldivad suhtlust, põgenevad sündmuskohalt, jäävad kauem tööle, väldivad probleemist rääkimist; minimeerivad selleks, et tunda end turvaliselt. 

«Kas sul on raske mõista, et ma vajan rääkimist ja probleemi lahendamist? Me peame rääkima. Me peame lahendama» – räägib ülefunktsioneerija. 

«Kas Sul on raske mõista, et ma vajan rohkem aega ja ruumi? Mine ära. Jäta mind rahule. Lase mul olla» – räägib alafunktsioneerija.

Seda nimetatakse paralleelseks monoloogiks, milles mõlemad räägivad ja kumbki ei kuula. Mõlemad kannatavad, sest tunnevad end üksinda ja mitte mõistetuna.  

Me võitleme või põgeneme, et tunda ennast turvaliselt. Tavaliselt lähevad omavahel suhtesse ülefunktsioneerija ja alafunktsioneerija, kes vastastikku oma kaitsekäitumisega teineteist käivitavad. Alafunktsioneerija tunneb, et teda kontrollitakse, lämmatatakse, kritiseeritakse ja ta kaotab iseenda. Ülefunktsioneerija tunneb nagu teda ignoreeritakse, et ta  pole tahetud, et ta on nähtamatu ning mitteoluline. 

Mida rohkem seda dünaamikat jätkatakse, seda rohkem tunneme eraldatust teineteisest. See on mõlemale osapoolele hirmutav. 

Scanpix

FOTO: SCANPIX

Miks me kardame lähedust?

Me kõik vajame ja tahame lähedust, aga samas tunneme hirmu selle ees. Me kardame taaskogeda lapsepõlves läbielatud valu. Meie ärevustase võib tõusta olukordades, kus tunneme suurt lähedust. See on märk sellest, et need kogemused on meil olemas, me lihtsalt ei pruugi neid lapsepõlvest mäletada. Me kanname kaasas lugusid, et «Kui ma räägin sulle isiklikke asju oma pere kohta, siis sa mõistad mu üle kohut.» «Siis sa kasutad seda minu vastu.» «Sa teed minu üle nalja.» Need lood käivitavad meie aju. 

Kui me ei oleks saanud minevikus haiget, siis me näiteks nokiksime nina teiste inimeste ees, sest meid ei huvitaks, mida keegi meist arvab. Aga me õppisime lapsepõlves, et ma ei meeldi sulle, kui ma oma nina nokin. Ma ei meeldi sulle, kui ma võtan liiga palju tähelepanu endale. Need hirmud tulevad üles, sest nad on kusagil meie ajusse salvestunud kogemustega. 

Kui me ei tunne ennast suhtes piisavalt turvaliselt, siis võtame kaitsepositsiooni ja ei suuda enam kuulata teist inimest. Me võime interpreteerida oma hirmudest lähtuvalt kellegi teise juttu ja meie vestluspartner ei tunne, et teda kuulame. Mõistes, et konflikt on lihtsalt muutus, mis püüab aset leida, saame õppida, kuidas muuta oma lapsepõlvest kaasa võetud kaitsekäitumisi, mis takistavad meil tundmast ja kogemast lähedust.

Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kuidas jääda kontakti?

Kontakti aitab jääda kuulamis- ja rääkimisoskus. Enamik meist ei ole keerulises olukorras head kuulajad. Et ühendusse jääda, peame õppima ületama silda oma maailmast teise inimese maailma – meie laste, sõprade, vanemate ja partneri maailma – ning teada saama, mis tunne oleks seal maailmas olla. Olles teise inimesega kontaktis, on meil võimalus hakata tooma muutust pingelisse olukorda. Kõik inimesed kõlavad loogiliselt, kui me lihtsalt kuulame neid piisavalt kaua. See ei pruugi tähenda, et nendega nõustume või et meile meeldiks see, mida nad räägivad. 

Muutus algab meist endist. Kui soovime muuta konflikti kontaktiks, on meil vaja kuulata teist inimest ilma vahelesegamata ning hinnanguid andmata. Proovida leida oma kaaslase jutus loogilisust ja mõista, miks ta tajub maailma selliselt nagu ta tajub; vaadata maailmale läbi tema silmade ja kogemuste ning ette kujutada, mida ta võiks sealjuures tunda. Kuulamise ajal me ei räägi kaasa ega küsi teiselt midagi enne, kuni too on oma jutu lõpetanud. 

Alustades ise rääkimist, on oluline vältida süüdistamist ja oma hirmude projitseerimist teisele. Seetõttu on vajalik kasutada «mina» keelt – 

«mina tunnen kurbust/viha/reedetust /häbi/süütunnet» jne

«minu lugu, mida endale räägin, kui niimoodi käitud on, et sa ei austa mind/sul on keegi teine» jne 

«minu reaktsioon, kui ma endale niimoodi ütlen, on mossitamine/eemale tõmbumine/ründamine» jne

«minu hirm on, et sa ei armasta mind/sa jätad mu maha» jne

«minu vajadus on tunda ennast turvaliselt/armastatuna» jne.

Kui suudame rääkida «mina» keeles ja teist kuulata, proovides mõista, siis suudame jääda üksteisega ühendusse. Mõistes teist inimest, ei tunne me enam vajadust ennast kaitsta ja saame tunda rahu, turvalisust ja olla mina ise. Nii nagu tõeliselt soovime olla – ainulaadsed, hoolivad ja armastavad.

Kontakt on see, mis tervendab. 

Kadri Sakala on sertifitseeritud Imago suhteterapeut ja koolitaja. Artikkel «Konfliktist kontaktini» ilmus ajakirjas Eesti Naine septembris 2015.

Tagasi üles