Ulakas pepu ehk me peame rääkima naistest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Maria Faust, saarlasest saksofonist ja helilooja, kirjutab Saarte Hääles, kuidas tibindus on jõudnud uuele tasemele.

Kui ma ärkaksin varahommikul üles, teadmata, kus ma asun, siis ei võtaks just kaua aega tundmaks ära Tallinna. Kontsade vänderdades, parfüümipilvede saatel, kunstküünte ja ripsmete raske koorma all kiirustavad naistehordid ööklubisse. Oi, minu viga. On ju hommik. Need naised kiirustavad kontorisse ja aasta on 2015.

Täpselt kaks nädalat tagasi, keset pagulasteema vihast vahtu klopitud küberruumi jäi minu pilk peatuma hoopis kuskil mujal. Lehitsed ühte ja teist väljaannet, olgu see siis kollane või vähem kollane, ikka pressib vastu teema, mida kokkuvõtvalt saaks mahutada nime alla «tibindus».

Tibindus jõudis uuele tasemele

Laias laastus leidub kahesuguseid tibiteemasid. Tibidele endile mõeldud nurgakesed, kus tavaliselt mõni trenditeadlik staartibi annab moe-, dieedi- ja meigisoovitusi, või siis nurgake meestele, kus saab vaadata, kuidas staartibide seeliku alt paistab ulakas pepu või midagi veel jaburamat.

Kas te olete märganud, kui palju seda jama lehtedes on? Jõudsin ma vaid ohata ja maailma rumalust kiruda, lootes, et ehk see asi ikka ei ole päriselt nii hull, kui tuli pauk, mida oligi oodata. Tibindus jõudis uuele tasemele. Tibi hakkas ravima. Täna me peame rääkima naistest, naisekssaamisest ja -olemisest koos vastutusega ja seda ilma nunnutamata.

Kas te sooviksite, et teie tütar oleks pigem ilus ja keskmiselt tark või väga tark, aga pigem kole? Mõtelgem selle peale. Ma usun, et sisimas tahaksime kõik, et meie lapsed oleksid pigem targad kui ilusad, aga et tänapäeva maailmas läbi lüüa, valiksite ilmselt selle teise poole. Muidugi on olemas ka äärmused. Olla ilus ja tark on võimas tunne, aga võib minna ju ka märksa halvemini. Mida teha, kui sa oled loll ja kole?

Tavaliselt olen ma oma sookaaslaste hukkamõistmisel väga ettevaatlik. Mind on üles kasvatanud naised ja kui ma avalikult kellegi kallal norin, siis on see tavaliselt keskealine «eluülikooli» lõpetanud seksistist sahkerdaja-ärimees.

Naissoo teekond valimisõiguseni on olnud lühike ja see teekond ei ole kaugeltki veel läbi. Naine ei saa mehega võrdselt palka ja tema kallal kasutatakse pahatihti vägivalda. Siinkohal jätan feminismi töövihiku ettelugemise katki ja jätkan isiklikul pinnal.

Ma olen suure osa oma muusikakarjääri kõrvalt tegelenud noorte naiste ja tüdrukute koolitamisega. Ma teen kõik selleks, et minu õpilased kuulaksid oma keha ja mõistuse häält ega alluks teiste inimeste ja meedia survele. Soost olenemata, kuid just tüdrukutele peab sisendama, et nende tuleviku edu võti ei peitu mitte välimuses, vaid hariduses ja enesekindluses. See tundub lugedes enesestmõistetav, aga tegelikult see nii ei ole.

Mul on praegu konservatooriumis õpilane, kes kurdab, et ta näeb saksofoni puhudes kole välja. Ta kõht olla paks. Ei, see noor naine ei ole rumal, aga ta enesekindlus kõigub ja selles on süüdi meie tänapäeva jabur maailm. Kui 70-ndatel said Janis Joplin ja Joni Mitchell laulda vaatamata oma ebastandardsele ilule, tuleb tänapäeval lühikeste jalgadega, kongus ninaga paksukesel (ma ei kirjelda iseennast) igasugusest show business’ist suu puhtaks pühkida. Mõistagi, kui on väga suur talent ja sa juhtud elama Ameerikas, ehk siis leitakse vahendid, et anda sisule standarditele vastav vorm, aga üldjuhul mitte.

Ilus ja kõhn on edukas?

Seda enam ajavad mind vihale noorte staarihakatiste näpunäited oma mudilastest fännidele, kuidas seksikas ja vallatu välja näha. Signaal, mis nendele 10-aastastele tüdrukutele edasi antakse, on see, et kui sa oled ilus, kõhn, trimmis, meigitud, seksikas, siis sa oled edukas. Sellist signaali saadab kogu meie tibide eliit alates Saagimist ja lõpetades Getteriga.

Kui esimene teeb seda teadlikult, siis viimasel pole kardetavasti õrna aimugi, sest ta ei kontrolli oma business’i. See on äri, mis ei võta endale vastutust järgnevate põlvede eest. Kaasa ei aita ka igasugu pildigaleriid, kus poliitikute ja edukate meeste näpu otsas jooksevad «puudlid». Sama signaal. Mida ilusam ja kõhnem sa oled, seda edukama mehe sa endale saad. Ma ei tea, mis toimub, aga see tendents ei taha kuidagi meie ühiskonnas muutuda. Kõik karjuvad, kui häbi on neil olla eestlane.

Mõlemad pooled, nii pagulaste vastu kui ka poolt. See on jabur. Teate, kui ma midagi üldse häbenen, siis rumalust. Ma häbenen, kui koduperenaine räägib konspiratsiooniteooriatest, ja ma häbenen, kui inimene on nii loll, et ei tee naatriumkloriidi ja kloordioksiidi vahel vahet. Ta laps kakab verd, aga ta jätkab imiku «puhastamist».

Ma häbenen igasugu šarlatane, kes räägivad, kuidas vabaneda needustest ja limast. Üks osa minust tahaks temperamentse segaverelisena virutada litaka vastu staarposija lima täis peakolu. Teine osa, nimetagem seda siis mõistuse hääleks, saab aru, et vaid tüdrukuid harides ja neid armastades saab sellest limasest tibindusest lahti. Ma luban, et saan oma häbist võitu ja suunan selle energia tüdrukute koolitamisele, võttes seda veelgi tõsisemalt.

Kallid naised, tehkem kõik selleks, et kogu selle maailma jaburuse ja pinnapealsuse kõrval näeksid teie tütred ka maailma teist poolt – analüüsi- ja keskendumisvõimelist maailma, kus inimese väärtust hinnatakse tema tegude, mitte tema väljanägemise järgi.

Rumalus on maailmas enamiku probleemide põhjuseks. Seda ei saa kunagi ära kaotada, kuid selle kõrvale saame kasvatada heatahtliku, haritud, julge ja vastutusvõimelise seltskonna.

Tagasi üles