Naine küsib: romantika?! Aga millal sina viimati oma mehele lilli viisid?

FOTO: SCANPIX

Kadri Haavandi kirjutab, kuidas ta ei mõista sunnitud romantikat ning küsib naistelt, kes kurdavad, et mees ei vii neile piisavalt tihti lilli: aga millal sina viimati oma mehele mõne armsa kingituse tegid?

Kadri Haavandi. Foto: erakogu.

FOTO: Erakogu

On üks asi, millest ma kuidagi aru ei saa. Ma mõtlen, meie väikese kodumaa ühiskond on ju juba mõnda aega suurel sugude võrdsuse lainel. Võrreldes ajalooga erinevad võrdsed inim- ja kodanikuõigused, võrdsed õigused laste kasvatamisel, räägitakse palju sellest, kuidas laps vajab isa sama palju kui ema, kuidas kohvikus naine ka maksab, kuidas mehed võivad ka kitsaid pükse kanda. Kõik on hästi tore ja mis veel ei ole, see on toredaks saamise teel.

Aga on üks faktor, mis on sellele suhtumisele jalgu jäänud. Romantika! Millegipärast on suur hulk naisi – kes koduperenaine, kes mehest kõrgema palgaga, kes traktorijuht, kes akadeemik, kes blond, kes… Igatahes, naised, kes jätkuvalt arvavad, et romantika on ainult mehe teha.

Lööge lahti mõni foorum, mõni Facebooki lehekülg, mõni veebinaistekas. Miks mu mees mulle lilli ei too?!

Aga millal sina viimati mehele lilli viisid?

Peab tunnistama, et ma pole eriti klassikaliselt romantiline inimene. Näiteks ei meeldi mulle lõikelilled. Nende esteetiline väärtus on nii väike ja lühiajaline, et see ei tasu koormust keskkonnale, et see roos minu vaasi jõuaks. Või ma lihtsalt ei mõista seda võlu. Romantilised kuuvalgel jalutuskäigud muulil on tuulised, libedad ja kohmakad, rääkimiseks pole nagunii mahti. Ma olen rohkem poeme-kaissu ja vaatame-ulmekat tüüpi tšikk. See on minu romantika. Eriti kui kirsiõlut ka antakse.

Aga siiski, millele muule see romantika ikka tugineb kui tähelepanuvajadusele. Ja seda on mul küllaga. Ja seda ma üritan ka piisavalt anda. Aga eks küsimus olegi selles, mida keegi üldse tõlgendab suhteromantika või tähelepanuvajaduse karika täitmisena.

Mina olen jätkuvalt veendumusel, et iga inimene tehku seda, mida ta tahab ja mida kõige paremini oskab, stereotüüpe unustades. Kui muidugi suhtes satuvad kokku inimesed, kelle puhul need asjad sarnanevad, on elu raskem ja vajab planeerimist ning kompromisse. Ma ei saa vinguda ega nõu jagada, sest mul on tohutult vedanud – me oleme abikaasaga täpselt nii erinevad inimesed, et kogu meie elukorraldus on sujuvalt ära jagatud. Näiteks olen mina tohutu planeerija ja logistik. Ma võin küll ka närvitseda, äärmiselt osavalt, aga tegelikult ma naudin seda tööd ja see on mul käpas. On täiesti ilmselge, et kõik meie minekud, reisid ja isegi linnaskäigud on minu planeeritud. See tähendab ka meie kahekesiolemise õhtuid, väljaskäimisi ja nii edasi. Mina planeerin lapsehoiu, transpordi ja koha. Sest seda ma teen hästi ja ma oskan.

Miks ma pean meest romantikaks sundima?!

Abikaasale sellised asjad ei meeldi. Ma kujutan selgelt ette, et kui ta üritaks meile planeerida üllatusena romantilist õhtusööki kuskil, lastele selleks ajaks vanaema külla organiseerida ja õigeid busse leida, samal ajal veel üllatust minu eest peidus hoida, siis kohvikusse jõudmise ajaks oleks ta nii pahane ja stressis, et kumbki meist ei taha seal olla. Ja miks ma siis peaksin üldse laskma tal midagi sellist teha või veel hullem, käskima? Sest mees peab olema see, kes planeerib kuuvalgel õhtusöögi ja küünlavalgel jalutuskäigu? Või kuidas see oligi....

No ma ei saa nõus olla. Meie peres olen mina see, kes poetab abikaasa taskusse õuna või šokolaadi, kes kingib talle purgi 60 lipikuga, kus kirjas, miks ma teda armastan, kes planeerib üllatusreisi, toob poest õlut ja kes on isegi roosi kinkinud täiesti tavalisel argipäeval. Ja täpselt nii mulle meeldibki. Ma ei oota ega taha, et mu mees väljendaks oma armastust viisil, mis paneb teda ennast ebamugavalt tundma. Tema armastus on selles, et ta teeb mulle keset ööd praekartuleid, kui ma tahan. Et ta hoiab nutvat mind kaisus isegi siis, kui tal pole õrna aimugi, miks ma nutan. Et ta vaid paarikuise kurameerimise järel kingib mulle tolmuimeja, sest ta näeb, et selle puudumine oli mu elus üks suur stressiallikas. Et ta oskab teha kingitusi, mida ma päriselt tahan (sest näiteks oma jõulukingituse asjus ma suutsin umbes seitse korda ümber mõelda) ja et ta on nõus kogu minu intensiivsusega kaasa minema. Tema armsad asjad ja argitähelepanu on pigem kallistustes, toredate kassipiltide saatmises ja diivanil uinunud minu vaikne voodisse kupatamine. Ja mina olen piisavalt praktiline inimene, et seda kordades rohkem hinnata kui punaseid roose.

Õhkamised psühhopaadi järele

Ma ei ole küll seda hallide varjundite raamatut lugenud, aga ma olen lugenud arvustusi ja mul on üldine arusaamine, millest see raamat räägib. Pean tunnistama, et selle menu on mulle täiesti arusaamatu. Ma näen, kuidas foorumites naised kiruvad mehi, kes on kontrollivad ja ihned, ning siis järsku õhkavad kõik psühhopaatilise raamatukangelase järele, kes kannab endas võimendatult kõiki neid omadusi, mida nad oma kaasade juures jälestavad. Miks? Kuidas? Sest ta on raamatus? 

Ma. Ei. Saa. Aru.

Kas popkultuur meie ümber ongi meid selle koha pealt jäädavalt ära rikkunud? Et naine kutsub end uhkusega feministiks, makstes kohvikus arveid, aga samal ajal ikkagi kurtes, et mees ei planeeri reisi või ei tee üllatusi? Sellest hoolimata, et temal tuleks see palju paremini välja ja mehele oleks täiesti tarbetu stressiallikas. Kõige arusaamatum ongi minu jaoks see «meil oli tähtpäev, aga tema ei teinud midagi». Aga miks sina ei teinud? Vaikimisi peaks ikka kõik mehe korraldada olema, tundub mulle aina enam ja enam.

Mina olen oma elus kogenud selgelt ühte asja – kui sa ei küsi, siis sa ei saa kah. Vahet pole, kas me räägimine elementaarsest viisakusest bussis, karjäärist või suhtest. Kui sa midagi tahad, siis tee selle nimel midagi. Kasvõi tee suu lahti. 

Kui ma tahan oma mehe kallistust, siis ma küsin seda, mitte ei nuta tagatoas patja, et ta mind kunagi ei märka.

Uskuge, toimib palju paremini ja sekeldusteta.

Tagasi üles