Kolumnist Rain Porss: kas sinu mees on romantiline?
Ehk vannist romantikasse

Rain Porss

FOTO: Erakogu

Postimehe naisteportaalis hakkavad nüüdsest mehed sagedamini sõna saama. Esimesena astub üles kolumnist Rain Porss, kes mõtiskleb romantika üle.

Ma olen vannis. Ausalt ka olen vannis. Toas mängib Raadio Tallinn (hetkel lugu «Crazy Little Thing Called Love»), hämar on ja vannituba täis küünlaid – jap, kõlab imalalt, ma tean :) Seda enam, et ma olen meesterahvas ja üksinda. Aga teate mis, mul on kuradima romantiline.

Mul paluti kirjutada artikkel, jutustus… kolumn tegelikult. Teema on vaba, aga piirid on suhted, seks ja deitimine.  Jap, kõik need kolm. Koos või üksipulgi ja nalja võiks ka saada.

Kuna sissejuhatuses jõudsin sõnani «romantika», siis ilmselt peaks sellest ka kirjatüki teema saama. Vastasel juhul ei suudaks ma sellist sissejuhatust kuidagi selgitada.

Okei, romantika siis.

Mulle on üsna sageli jäänud mulje, justkui oleks romantika kindlate elementidega piiritletud tegevuste jada, mille kõige olulisemaks komponendiks on läbimõeldus ja nö õpiku punktide järgimine. Kuulge, rahu, chill – romantikat ei tehta, see kas on või ei ole. Romantika on sümpaatia kõrgem tase, mis allub meile üksnes siis, kui sellel loomulikult kulgeda laseme ja vähem muretseme.

Unustage nüüd korraks see minu ja vanni teema sissejuhatuses.

Näiteks pikutate padupilvise taeva all ja tibutab. Soovite väga, et tibutamine järele jääks ja täpselt teie kohale selge auguke tekiks, kust tähti piiluda. Planeerida seda ei saa, aga kui see juhtub…

Naine ja mees on romantika mõistes võrdsed, lihtsalt mehel on oluliselt suurem roll olukordade valimisel ja tegevuste suunamisel. Ehk siis – mehel on suurem võimalus ebaõnnestuda ja sina oled tema tagasiside. Ja see suurem roll on igati ok, sest mees peab suutma kindlustunnet tekitada ning oma valikuid tegudes õigustada.

Kui ma nüüd hakkan rääkima iseenese romantikast, sellest, kuidas romantika meis eneses koguaeg on ja kuidas seda keskkonnaga ühildame ja seome õigetel hetkedel võimsamaks, siis arvatakse ilmselt, et olen jälle see puukallistajast hipi, kes tänapäeva maailma ja rahaasjadega kursis pole ning suure tõenäosusega on töötu ja ootab pilves olles uut maailma.

Aga tegelikult ka – olete tunnetanud romantikat iseendaga ju? Nii kuradima hea ja ilus on olla, vahel isegi olete veidi kurb, et seda hetkel jagada ei saa? Ärge olge, nautige!

Romantika ei ole üksnes päikeseloojang ja tõus, see ei ole ainult sina ja mina. Kuigi tõsi, sina ja mina oleme selle suurimad võimalused olla maksimaalne. Romantika on hea ja väga ilus tunne, mille tekkimiseks on vajalik sümpaatia. Mida suurem on sümpaatia, seda ilusam see on. Ja loomulikult peab kõige alustuseks olema sümpaatia enda vastu – loogiline, eks :)

Nüüd, kus olen õigustanud sissejuhatust ning oleme üheselt aru saanud romantikast ja keegi ei arva, et ma imelik olen, siis pean tunnistama, et tegelikult on mul ikka palju ilusam kui te arvate. Lisaks sissejuhatuses mainitule kuulub siia veel veinipokaal (jahe pisem õllepudel ka) ja ise keeratud maailma hea kirsitubakat sisaldav plotski – nagu vanas heas prantsuse filmis.

Muuseas, minu romantikaõhtu sai täna alguse joogatunnist. Ma väga soovitaksin meesterahvastele seda kujuteldavat eneseületust, mis on ju liiga graatsiline ja ilus ja vaikne ja rahulik ja õrn ja liiga naistekas, et olla meestele.

Kas sinu mees on romantiline? Las läheb joogasse!

Tagasi üles