Veini ja verega rajatud tänapäeva-Küpros võõrustab puhkajaid siira külalislahkusega

Küprose nelja- ja viietärnikuurortid on maitsekalt ja hubaselt disainitud, olles üldjuhul sujuvalt ühenduses ka liivase mererannaga. Rannad on aga Küprosel kõik riigi omandis ja kasutamiseks vabalt kõigile. Pildil vaade Sandy Beach hotelli rõdult. Foto: Rain Uusen

Küpros on tilluke saar Vahemere idaosas – vaid 50-aastane väikeriik, kus aastatuhandete taha ulatuv kultuur trügib imetlemiseks maapõuest tänapäeva ja pakub ühes areneva turismitööstusega end külastajale avastamiseks kui peopesal.

Küpros on oma pindalalt Eestist viis korda väiksem, turiste käib seal aga aastas viis korda niipalju, kui on Küprose Vabariigi valitsuse hallataval saareosal püsielanikke.

Küprose kujunemisloos on läbi ajaloo valatud rõõmu- ja kurbusepisaraid ikka samaaegselt. Saareriigi valusast lähiminevikust hoolimata pole see Küprose põliselanikke sundinud aga võõravihale, pigem vastupidi.

Turisti seal ei narrita ning kurikuulsat ja ehedat Küprose külalislahkust kogeb seal praegugi igal sammul. Kui suurtes turismikeskustes võib külalislahkus olla masside tõttu enam treenitud ja tagasihoidlik, siis linnamelust eemal näeb igal sammul selle tõetruud ja siirast palet.

Turism ja traditsioonid

Kuna turism on saareriigi Küprose üks põhilisemaid elatusallikaid (enam kui pool tööealisest elanikkonnast teenib turismi huvides, kuigi suur osa saare majandusest rajaneb madalatele maksudele), arendatakse turismi Küprosel hoolega – et kohalike kõrval oleks rahul ka saarele puhkama sõitnud noored ja vanad, eri usku, rassi ja orientatsiooni külalised. Seetõttu on Küprosel 22 ametlikku turismiesindust üle maailma.

Kuna aga Küprose turismistrateegia lähtub lisaks päikesele, Vahemere soojale sinakasklaarjale veele ja liivarandadele paljuski ka maapõues peidus olnud, aastatuhandete taguste traditsioonide tutvustamise ja väärtustamise soovist, võib igal sammul näha, kuidas küproslased kogu hingest, innovatsioonide, invasioonide ja okupatsioonide kiuste traditsioone elus hoiavad ning rõõmu ja innuga neid edasi (k)annavad.

Eriti võib seda näha mägistes väikekülades ringi jalutades. Vanaprouad istuvad teepervel taburetil oma isikliku käsitööbutiigi ees ja nikerdavad midagi ülima kannatlikkusega – koovad, heegeldavad ja meisterdavad seda, mida esivanemad neile õpetanud on.

Üleoleva turistina võiks neile ju kaasa tunda – vaesekesed, peavad niiviisi piste piste haaval endale piskut kokku korjama. Aga ei, need prouad on haritud, targad ja maailma näinud inimesed.

«Nii et olete Eestist?» küsib üks neist, kelle heegeldamiskunsti pikemalt teepervel jälgima jään. «Ma olen Eestis käinud, väga ilus riik!» hõiskab ta siirast rõõmu välja näidates. «Teen teile kakskümmend eurot alla, sest ma olen teie kodumaal käinud,» saan hea pakkumise linikule, mida proua on viimased kaks nädalat käsitööna tikkinud.

Kuigi mõistan, et küsitud hind on aja, töö ja oskuste vääriline, jääb see sajaeurone sooduspakkumine mulle seekord suveniiriks siiski liiga kalliks.

Kurb konfliktipesa

Küproselt leiab kaks ääretult kummalist nähtust – maailma ainsa kahe võimu vahel jagatud pealinna Nikosia ja inimtühja kummituslinna Famagusta.

Nimelt on osa Küprose pealinnast jätkuvalt türklaste kontrolli all, sealhulgas pealinna lennujaam. Osalt ka seetõttu toimib Küprose väravana maailma Larnaka oma rahvusvahelise ja nüüdisaegse lennuväljaga, teine lennuväli asub Larnakast pooleteise sõidutunni kaugusel Pafoses. Turistil pole sellest aga midagi, sest just Lõuna-Küprose liivastel randadel ju lesitaksegi ning pealegi ei võta lennujaamast hotellidesse jagunemine aega rohkem kui 30-40 minutit.

Famagusta on aga endisaegne super- ja supelkuurort, mis pärast 1974. aastal türklaste korraldatud riigipööret Küprosel sealsetest püsiasukatest hirmu survel tühjaks valgus ja kus viimased 36 aastat pole ühtki hingelist elanud.

Hiilgeaegadel 45 000 inimese koduks olnud ja sadu tuhandeid turiste võõrustanud kauni kuurortlinna endisi lukshotelle kasutavad Türgi sõjaväelased praegu osalt baasi, haigla või lihtsalt peatuspaigana.

Sisenemine linna ja selle lähedalegi on rangelt keelatud, seetõttu saab varenevat turismiajalugu imetleda vaid kas Famagusta külje all asetsevast väikekülast Deryneiast (kus töötab ka Famagusta vaateplatvormi nimeline kohvik) või liitudes spetsiaalse viie-eurose paadimatkaga (erihind madalhooajal), et mahajäetud kuurordile merelt läheneda.

Famagusta endiste elanike ainsaks sidemeks oma endise sünni- ja kodulinnaga on jäänud Famagusta linnavalitsus, mis siiani aktiivselt tegutseb, ajutiselt küll pagendatuna Limassoli. Linnavalitsuse peamiseks eesmärgiks on otsida tolmu alla surnud linna probleemile lahendusi ja esindada linna endisi elanikke poliitilistel läbirääkimistel, et kunagi koju naasta.

Siiski hakkab küproslaste usk sellesse, et Famagusta kunagi taas elule tärkab, aasta-aastalt üha enam tuhmuma.

Riigipöörde järgselt tuli oma majapidamine jätta ühtekokku rohkem kui 140 000 kreeka küproslasel, kes olid sunnitud okupeeritud aladelt tapmis- ja piinamishirmus välja liikuma või sunniti neid selleks, asudes nii Küprose muudes piirkondades ja teistes riikides üle maailma turvalisemat elu otsima. Üle 1500 inimese on siiani teadmata kadunud. Deryneiasse sattudes võib külastada ka sealset moodsat okupatsioonimuuseumi, mis «Küprose probleemist» hea ülevaate annab.

«Oleksin suhteliselt heal järjel, üpriski varakas,» pihib neljakümnene Savvas Sakkadas – giid ja ülikooli õppejõud, kes ka ise on põgenik «sealtpoolt».

«Nägin, mis juhtus minu sõprade ja lähedastega, kes vastu puiklesid või õigust jääda nõudsid. See sundis ka mind kiiresti lahkuma,» meenutab ta ning kirjeldab detailselt, milline maja, kui palju haritud maad otse kuldse liivaranna läheduses ja millised viljapuud tema perel okupeeritud aladele maha jäid – justkui oleks see juhtunud eile.

Statistika räägib, et pärast 1974. aasta juulit ja augustit, kui Türgi sõjavägi osa saarest riigipöörde läbi kahes osas üle võttis, jäi Küpros ilma 65% teenindusvalmis majutuskohtadest (suur osa neist asus tollases hiigelkuurordis Famagustas), 48% ulatuses maaviljeluse ekspordist, 46% ulatuses industriaaltoodangust, 20% metsamaast ja pea 40% ulatuses koolimajadest.

Küprose viis linnakeskust

Kahe võimu vahel jagatud pealinna Nikosia (Lefkosia, 313 000 elanikku) kõrval on Küprose tõmbenumbriteks lennuväravana toimiv Larnaka (Larnaca, 72 000 elanikku), saare suuruselt teine, äri-, veini- ja lõbulinnana tuntud Limassol (Lemesos, 230 000 elanikku), kultuurist pakatav Pafos (Paphos, 48 000 elanikku) ja rohkem noortele suunatud värskeilmeline kuurort Agia Napa (Ayia Napa, 2700 püsielanikku) ning selle ümberkaudsed kuurortkülad.

Viimane on peoparadiis just noortele, asudes Larnaka lennujaamast vaid 40 km kaugusel idas.

«Puhkus oli super, tegevust jagus nii päevadeks kui öödeks,» kiidab Agia Napa nooruslikku õhkkonda 20-aastane 3D-graafikadisaini üliõpilane Norrast, kes ühes üheksa sõbraga kümnepäevaselt puhkuselt naases.

Päevi soovitab ta veeta Agia Napa kuldsel rannapromenaadil. Kui päikesest küllalt saab, tasub tema sõnul aga auto või roller rentida ja piirkonnas ringi sõita. «Käisime sukeldumas, kaljult vette hüppamas,» meenutab ta õhinal kell kuus hommikul Praha lennujaamas kohvi juues.

«Agia Napa tänavatel käib pidu öö läbi,» võttis tema sõnul nende seltskond suhteliselt vähe uneaega. «Agia Napat teavad Norras kõik noored.» Ta soovitab õhtut veeta ööelukeskuse tantsu- ja karaokebaaris Senior Frog’s (www.seniorfrogsbar.com) ning võtta osa pidudest laevadel. Viietunnine pidu koos bussisõidu, söögi ning ühetunnise avatud baariga maksab peolaeval 50 eurot inimese kohta.

Agia Napa on maailmakaardile ning Guinnessi rekordite raamatusse saanud ka kui line-tantsu pealinn – 2007. aasta 16. septembril sai 268 grupiliiget seal hakkama maailma pikima line-tantsuga.

Kuigi Küprost tuntakse üle maailma eelkõige kuuma päikese ja helesinise veega randade järgi, ei lesi ligi viis miljonit turisti aastas vaid päikesevarjudega kaetud plaažidel, jalad soolases Vahemeres.

Küprosele jõuavad aastas kümned tuhanded profisportlased, kuna kliima on treeninguteks aasta ringi sobiv. Nende kõrval kogub hoogu jalgrattateede arenguga võidu ka harrastussportlaste huvi saare ja selle looduse vastu.

Saare floora liigirikkus on hämmastav, pakkudes pinnast ja toitu ligi kahele tuhandele eri puu-, põõsa- ja taimeliigile. Neist 140 liiki on Küprosel endeemsed, olles kodunenud vaid vasesaarel.

Küprose saarenimi arvatakse tulenevat vase ladinakeelsest nimest cuprum, kuna saare maapõues on tohutud vasevarud, mida läbi aegade on jõudsalt ka kaevandatud.

Nii nagu leiab Küproselt kaks põhilist aastaaega – kuiva ja kuuma suve ning veidi niiskema ja jahedama talve –, näitab kahel korral aastas oma eri tahke ka saare loodus. Kui taimestik suvel energiat ja toitaineid säästes puhkab, tärkab saare loodus kaks nädalat pärast sügistalviste vihmasadude saabumist (oktoobri lõpus - novembri alguses) elule, pakkudes loodusnautlejale tõelist vaatemängu.

Vahemeres paikneva suuruselt kolmanda saare looduse liigirikkuse üks paljudest põhjustest peitub asupaigas (mis geopoliitilisest vaatenurgast on saarerahvale alatasa küll pigem kahjuks tulnud). Nimelt peatuvad teel Euroopast Aafrikasse või tagasi Küprosel miljonid rändlinnud, kes toovad endaga kaasa ka seemneid siit- ja sealtpoolt maailma. Linnuvaatlusest on saamas Küprose uus turismisuund, võimalus meelitada peamiselt teenindusest toituvale saarele tuhandeid uusi turiste.

Aastaringne turismihooaeg

Küprose põhimõtteliselt vihmatu suvi kestab juunist septembri lõpuni, sellele järgneb lühike ja soe, kuid vihmahoogudega sügis oktoobris. Kui Eestis mõistame talve all looduse puhkeaega, siis Küprose talv – novembrist märtsini – toob endaga kaasa roheluse ning päeval võib seal temperatuur kõikuda isegi 17-20 kraadi piires.

Aprillis ja mais hakkab aga lõõskav suvi loodust närvutades taas hoogu koguma ja saareriiki rannaturistide saabumiseks ette valmistama.

Keda ei huvita rannad ja päike, linnud või vulkaaniline maastik ja loodus, võib Küprosele leida tee hoopis talvisemate hobide kaudu. Troodose mäeahelikus leiab tuhandest meetrist kõrgemal ka lund ning suusakuurorteid. Kõrgeimaks mäetipuks on Olümpuse mägi (1951 meetrit merepinnast). Suusa- ja lumelauahuvilistel tasub teekond Küprosele võtta ette eeskätt veebruaris ja märtsi alguses.

Ükskõik kellega Küprosel käinuist ka ei räägiks, ei unusta keegi saare külalislahkust (eriti turismist läbi imbumata mägikülades) ning rikkalikku toidulauda.

Kohati paneb lausa imestama, kuidas riigis, mida on läbi ajaloo vallutanud, omanud ja hirmu all hoidnud 14 erinevat rahvust ja riiki ning mis veel nüüdki osalt türklaste, osalt aga brittide kontrolli alla kuulub (brittidele kuulub kunagise iseseisvuskokkuleppe järgi 1% saare territooriumist), suudavad tavakodanikud näidata võõraste suhtes jätkuvalt üles siirast külalislahkust.

Ilmselt mängib siin olulist rolli siiski ka päikseline kliima. Omapäi saarel ringi liikudes ja eksinuna teed küsides ei tasu imestada (ega keelduda), kui perenaine teid tee juhatamiseks tuppa kohvile ja koogile kutsub.

«Ah et te olete ajakirjanik!» rõõmustab Deryneia linnas asuva väikese, kuid sisuka folkloorimuuseumi perenaine, seletades õhinaga kunagist leivategu, kangastelgedel kudumist ja talle vanavanaemalt pärandatud siidimaalide tekkelugu.

«Teate, minu abikaasa venna poeg on ka ajakirjanik, päris kuulus Küprosel,» ei jäta perenaine jonni ning juba leiangi end muuseumi kõrval asuvas kööktoas kohvitassi tagant, saatjaks kohalike kommete kohaselt mees glasuuritud pirukas.

Ja katsu sa selle eest tasuda rohkema kui tänu ja kiidusõnadega – rahaga eputamist peetakse põlise saarerahva hulgas suurimaks solvanguks. «Kui britid tulid, siis nad oskasid meie külalislahkust tervel saarel osavalt ära kasutada,» kurvastab giid Sakkadas.

Meze ja muud gurmeekiusatused

Omaette sihtpunktiks võikski Küpros olla kõigile neile, kellele iseäranis hästi ja tervislikult süüa meeldib ning eriti neile, kes toidu mitmekülgsust ja tõetruud kvaliteeti hindavad.

Saareriigi kõige populaarsemaks toiduks võib pidada tagasihoidliku eestlase jaoks veidi ehk isegi priiskavana tunduvat meze’d, mis originaalis sisaldab 25 erinevat käiku – alustades salatist ja suupistetest kuni liha, kala ja kõige selle juurde kuuluvaga.

Meze sisaldab sõltuvalt restoranist, pubist või tavernist salati, köögiviljade ja erinevate saiamäärete kõrval kas ainult liha, ainult kala või kõike ja küllaga.

Kindlasti tasub ka vähema söömaga või Eesti neljapäevaseid kalapäevi öökides meenutavatel saarekülalistel proovida ära kala-meze, mis üldjuhul koosneb vaid saare enda kalurite poolt püütud värske kala erimaitselistest roogadest. Kalarestorani valides tasub järgida rusikareeglit, et istet võta seal, kus külastajad (kohalikud) juba ees, siis võib kala värskuses kindel olla. Petturist restoranipidaja kohta levib info saarel välgukiirusel.

Meze on seltskonnatoit, nautlemine, mis nõuab tähelepanu ja aega ning kindlasti tühja kõhtu. Kes on harjunud toituma Eesti suurlinnade terrassikohvikutes ja restoranides, peaksid alguses piirduma ühe meze’ga kolmele-neljale.

Lauakate ja kõhutäide tervikuna on Küprosel hõrk, kvaliteetne, kaunis ja maitsekas, mistõttu võib pärast paaripäevast harjutamist süüa meze’d rahulikult ka üksipäini – pudelivett, head veini või õlut (kohalik õlu Keo tasub mekkimist küll) kõrvale lonksates. Vahemere mahe kliima muudab ringi liikudes või ainult rannas lesideski kõhu kiiresti tühjaks.

Mõnusa ja mahuka lõuna- või õhtusöögi tasub lõpetada Küprose traditsioonilise kohviga ning kohalike maiuste valikuga – erinevate puu- ja köögiviljade suhkrurikaste hoidistega, igaühte ikka üks amps.

5000 aastat veiniajalugu

Toidu kõrvale või niisama õhtu jätkuks heas seltskonnas võib Küprose kohalikku veini muretult proovida – veinist on Küprosel oma saladuski pajatada.

Arheoloogid on nüüdseks kindlaks teinud, et viis tuhat aastat tagasi sai veinitegemise kunst ja komme alguse just nimelt sellelt saarelt.

Järjest enam populaarsust koguv maaturism Küprosel viib soovijad ka antiiksetele veiniradadele, tõestades veini tekke- ja arengulugu ning veinikultuuri liikumist saarelt Itaaliasse, Prantsusmaale ja kogu laia maailma.

Küprost ei tunta veinimaana ning sellel on oma põhjused. Väikesaare veinitööstus ei suuda tänapäeval täita ühegi suurriigi või uniooni nõudlust ja nõudmisi. Traditsiooniderikka veinitööstuse pärand on saarel jäänud sageli uuendamata, toodangu mahud on aga suurriikide tarbimisnõudlusele liialt kesised.

Nii on läinud Küpros teist teed, eksportides enamiku saarel kasvatatud viinamarjadest Prantsusmaale ja teistesse nüüdisaja veiniriikidesse, kus neist siis brändiveine villitakse. Kohalikud veinid tasub aga kohapealsetest poodidest ja tavernidest kindlasti üles otsida.

Kes pole seda veel teinud, neil tasub üles otsida Küpros ka Euroopa kaardilt, alt paremast nurgast, Aasia ja Aafrika haardest, sest Küprosel on oma kuulamist, vaatamist ja maitsmist väärt lugu jutustada. Sadu lugusid, kui aus olla. Mõni neist on kibe ja valus, teised jälle rõõmsad, magusad ja soojad, mis kiirelt raja teelise hinge ja südamesse leiavad.

Tasub meelde jätta!

• Küprosel on vasakpoolne liiklus.
• Küprosel on Eestiga sama aeg.
• Küprosel kehtib maksevahendina euro. Saarelt leiab jätkuvalt ka selliseid teenindusasutusi, kus kaardiga maksta ei saa või küsitakse selle eest ~3% lisatasu, seega tasub varuda arveldamiseks sularaha.
• Pärast piiride avanemist on suurenenud ka immigratsioon saarele ning sellega kaasnevad paratamatult mõningad kuritegelikud nähtused – seetõttu ei soovita kohalikud autoga mööda saart reisivatel turistidel enese ohutuse tagamiseks suurlinnade vaheliste teede ääres võtta peale hääletajaid ega peatuda justkui hädaliste aitamiseks.
• Küprost peavad kohalikud ise siiski väga turvaliseks elukeskkonnaks ning nad räägivad, et ka pimedas ja öösel võib linnas muretult üksi ringi jalutada, kuigi valvsust ei tohi ka siin kunagi kaotada.
• Kui Küprose hotellides on wifi, tuleb selle kasutamise eest üldjuhul eraldi tunni kaupa tasuda (3-5 eurot); rannalinad ja lamamistoolid kuuluvad siiski tavaliselt hinna sisse ja on hotelli külastajatele tasuta; linnakeskustest leiab ka üksikuid tasuta wifi-levialaga kohvikuid.
• Küprosel majutumiseks on võimalik valida nii madala klassi hotellide, eri klassi apartementide kui ka nelja- ja viietärni kuurorthotellide vahel – põhjamaalaste kõrgeid kvaliteedinõudeid täidavad Küprosel siiski vähesed hotellid, mistõttu tasub end mõttega pigem kraadi võrra tagasihoidlikumatest hotellitubadest harjutada juba enne väljalendu; kuurorthotellide mereäärsed basseinialad ja aiad on aga üldjuhul vahemeremaiselt maitsekalt, hubaselt ja harmooniliselt kujundatud.
• Küpros ei kuulu Schengeni viisaruumi, mistõttu tuleb Küprosele reisides läbida eraldi passi- ja turvakontroll. Enne turvakontrolli lennujaama poest ostetud ja poes nõuetekohaselt turvakotti suletud ning ostutšekiga varustatud tooteid võib läbi turvakontrolli siiski viia.
• Küprosel räägitakse kreeka keelt, kuid enamus saareelanikke mõistab suhtlustasandil suhelda ka inglise keeles, samuti on kõik märgid-sildid maanteedel kakskeelsed.
• Saarel saab ringi liikuda kas bussiga (piletihinnad isegi linnadevahelistel liinidel jäävad vaid paari euro kanti), linnadevaheliste minibusside ehk «ühistaksodega» või siis tavataksoga (Larnaka lennujaamast linnahotelli ~20 eurot, Agia Napasse ~55 eurot).
• Liivarannad asuvad Lõuna-Küprose rannikul, Põhja-Küpros on mägine ja kivine.
• Euroopa suurim veepark asub Limassolis (www.fasouri-watermania.com), pakkudes atraktsioone ja muud tegevust rohkem kui sajal tuhandel ruutmeetril.
• Kõik, mis maapõuest välja koorunud või mereveest välja uhutud, kuulub Küprosel range kaitse alla ja leidude riigist väljaviimine on ilma vastava eriloata keelatud – seega kätte sattunud merekarpe, kive, fossiile ja kauneid taimi imetle kohapeal, taskusse või kohvrisse ära neid kunagi pista!

Allikas: autor, Savvas Sakkadas

Postimehe lennutas Küprosele Czech Airlines ning kohapeal võõrustas Küprose turismiorganisatsioon. Suur tänu giid Savvas Sakkadasele osutatud abi eest.