Kätlin Konstabel: ma tahan, et mu laps tahaks hommikul kooli minna nututa

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

FOTO: SCANPIX

Kohe algab kooliaasta, aga mina mõtlen tagasi lasteaiale. Mu laps läheb kohe-kohe esimesse klassi ja see, millised ootused ja hirmud on kooliteed alustavate laste vanematel, on ju otseselt seotud lasteaiakogemustega.

Kätlin Konstabel

FOTO: Erakogu

Mul on üks tohutult lihtne keskne mõte ja soov – paljude meelest utoopiline soov, ma tean. Ma tahan, et mu laps tahaks hommikul kooli minna ilma nutu või protesti või veenmisvajadusteta. Heal meelel, põnevat oodates – nagu ta viis aastat lasteaeda läks. Mis seal salata, mul on olnud üksjagu raske aru saada tuttavatest vanematest, kes kurdavad, et laps ei taha lasteaeda minna. Ärge saage valesti aru, ma mõistan suurepäraselt, miks see vanematele nii valus teema on, aga meie perel see kogemus lihtsalt puudub. Olgu, unustame mõned suvehommikud, kus laps teadis, et tema sõpru sel päeval lasteaeda ei tule – siis tuli teda sutike veenda. Ja unustame klassikalise lasteaia alguse, kus emast-isast lasteaiauksel lahkumine ikka vahel läbi pisarate käis. Aga muidu, viis aastat – kõik korras. Mõni päev algas suurema entusiasmiga, teine vähemaga, aga hirmu või suurt nuttu lasteaiaga seoses pole olnud eales.

Ma ei tea, kui valus see on, kui aastaid tuleb pisarates ja vastupunnivat last hommikul aeda viia. Mul on väga raske kujutledagi, kui raske on lapsevanemal siis asjalikult ja reipalt tööpäeva alustada, milliseid tunnete ümberlülitamise imenippe peab ta valdama. Kui palju peab vanem end veenma, et tegelikult on kõik korras ja hästi – tihti mure endal südames. Kas saab mind süüdistada, kui ma soovin, et sellised murevabad hommikud jätkuks ka koolis?

Muidugi ma olen mõelnud, miks meie lapsel see aedaminek nii kergelt käis. Võiks oletada, et noh, laps käis väikeses eralasteaias, kus kõik olid sõbrad ja kunagi keegi ei tülitsenud. Ma olen aga hakanud arvama, et asi oli hoopis muus – selles, et meie lasteaias peeti iga last päriselt ka eriliseks. Jah, seal oli lapsi, kelle kohta on moodne kasutada sõna «erivajadus» – ent mul on tunne, et kuidagi oskas kogu lasteaia personal kõikidesse lastesse suhtuda kui erilist tähelepanu vajavatesse. Selle hoiaku sai sealt muide kaasa ka laps. Igaüks on omamoodi, kõigiga ei saa kõiki mänge mängida, mõnega sujub mõni jutt paremini, teine jälle jookseb kiiremini. Ainsaks reegliks on, et keegi ei või kellelegi haiget teha. Meie laps ei mõistnud, miks mõni aasta tagasi olid linnatänavatel plakatid kummalise välimusega lastest, mis pidid vist aktsepteerimist soodustama – ta ei saanud aru, miks peab üldse eraldi rääkima, et kõik lapsed on erinevad. See on ju nii enesestmõistetav.

Kas see pole aga suhtumine, mida me kõik vajaksime?  Mitte ainult lasteaias või koolis, vaid üleüldse. Et me kõik oleme erilised, eriliste vajadustega, oma väikeste või suuremate kiiksudega – ja vajame teinekord tugisisikut. Lähtukski sellest, et keskmist last, keskmist inimest ei ole? Mõni laps või suur armastab palju joonistada taksikoeri. Mõni laps või suur läheb kergemini närvi asjade pärast, mis teisi külmaks jätavad. Mõni laps või suur räägib keelt, millest ümberkaudsed kohe aru ei saa – olgu see siis hiina keel Eesti lasteaias või eesti keel Hiinamaal. Jah, kas pole kõik eestlased erivajadusega – soovides kangekaelselt rääkida, kirjutada ja kõrgharidustki saada keeles, millest suurem osa maailma mõhkugi ei mõista?

Normaalsuse, keskmise ihalusest lahtisaamine muide teeb elu lihtsamaks. Ei pea kogu aeg meeleheitlikult normi ja keskmise «väljaarvutamisega» tegelema, vaid saab lihtsalt elada. Kui olen kuskil seltskonnas oma ametit maininud,siis mitmel korral olen kuulnud just noori inimesi muretsemas, et tahaks nii väga olla normaalne, ei tea kas ikka olen, öelge kas olen. Kui ma pakun välja, et unustage see normaalsuse jutt ometi, mõelge sellele, kas te teete lahedaid ja olulisi asju, olete suurema osa ajast endaga ja eluga enam-vähem rahul – see mõte tundub neile tihti uus. Aga mis oleks, kui me kõigis lasteaedades, koolides, kodust rääkimata just sellest hoiakust lähtukski? Et üksteisega tuleb arvestada, haiget teha ei tohi –  aga kõigi erilisus ongi normaalsus?

Tagasi üles