Eurolaulu Raadio

Mõne aja pärast ma isegi enam ei nutnud ehk kümme meeldejäävaimat deiti

FOTO: SCANPIX

Esimestes kohtingutes on teatavat salapära. Enamasti on siis sees kerge hingevõbin, välimus on täiuslikkuseni läbi mõeldud ja timmitud, peopesad muutuvad veidi niiskeks ja ka muidu kindlahäälne naine neelatab tihedamini ning otsib aeg-ajalt sõnu. Sest tahaks ju juba enne algust teada, mis toimuma hakkab ja mis saab edasi. Jagan allpool oma kõigevärvikamaid tuttavakssaamisi. Neist kõigist ei saanud suurt armastust, mõni neist jäi ka viimaseks, aga ma ei unusta neid kunagi.

Ekstreemsed autosõidud

Alati pole esmakohtingud planeeritud, aga see meeldejäävust ega meeleolukust ei vähenda. Sõber hakkas kolima ja laenas selleks minu ema suure pagasiruumiga autot. Tegime vahetust, saime tädi sünnipäevale minekuks sõbra Volvo. Esimene peatus oli meil Tartu turuhoone ees, käisin tellitud tordi järel. Minut leti ees, õue tagasi, pakiruumi luuk lahti, tort sisse, luuk kinni. Tagauks lahti, mina sisse, uks kinni. Imestunud pilk esiistmelt, et neiu, kui juba tordi tõid, kutsuksin sind hea meelega kohvi ka jooma. Vot siis autovahetust, olin suure rabinaga rahulikult valesse sõidukisse sisse prantsatanud… Suuremat kirge meil ei lahvatanud, aga aeg-ajalt suhtleme siiani.

Sattusin üht heategevusüritust korraldades lähemalt suhtlema ühe noormehega. Elasime eri linnades, õige pea tegi ettepaneku, et peab «minu pool Emajõge» paar puhkemaja üle vaatama, kas ühineksin. Tuli mulle järele, ees ootas pea 200kilomeetrine ring. Kolm minutit pärast starti proovis CD-mängijat käivitada, ebaõnnestunult. Mõne hetke pärast uuesti, ei midagi. Kolmanda katse ajaks olime jõudnud linnast välja, tüüp pidurdas maantee ääres ja hüppas autost välja. Avas pagasiruumi, rebis CD-boksi koos juhtmetega välja, viskas asfaldile ja hüppas mõned korrad peal. Siis viskas selle katkise räbala auto põrandale, istus rahunenult rooli taha sõnadega «enam see mind ei häiri» ning sõit võis jätkuda. Päris tükk aega olin vait nagu kukupai, mine tea, mis muidu järgmise vihahoo esile võiks kutsuda. Tegelikult oli tüüp tore ja suhtleme siiani, tema pabistas lihtsalt sel moel.

Oli väga meeleolukas vaadata, kuidas mu partner, püüdes rabistades oma alastust varjata, kiljuvale prouale vabandusi jagades järele jooksis ning selgitas hädiselt, et politseid pole siia hetkel kindlasti vaja kutsuda.

Järjekordne kohtingusaidi noormees kutsus Keila-Joale esimesi juunikuu päevi nautima. Muidugi olin ma nõus! Minu vaimustus lahtus kahjuks iga läbitud kilomeetriga. Härra oli endale mõned nädalad tagasi uue auto ostnud ja ei varjanud oma vaimustust selle vastu. Mis on arusaadav, eks ole. Aga tema suurim hobi oli sellest raudruunast võimalikult ökonoomne kütusekulu välja pigistada. Sõitsimegi siis mäest alla tühikäigul, maanteel ei läinud kiirus üle 83, sest see number oli tal juba varem välja selgitatud. Loomulikult ei tohtinud ma avada aknaid ega tööle panna kliimaseadet – kütusekulu, mõtle ometi! Tabasalu mäest üles sõites olin juba valmis aknast katapulteeruma. Sihtkohas oli tegelikult väga tore mees, aga tagasiteel algas jälle sama pull otsast peale. Minu viimased sõnad talle olid: «Vabandust, aga me vist ei peaks rohkem kohtuma.»

Järjekindlus viib sihile?

On olnud au kohtuda mõne eriti järjekindla ja visa mehepojaga. Aastaid tagasi tutvusin ühe jutuka härraga, kes elas minust umbes 50 kilomeetri kaugusel. Ja oli umbes 50aastane, ehk siis minu jaoks kõikide mõõdupuude järgi liiga vana. Teadsin, et ta on minust päris vaimustuses, oli mind ka ühel laval näinud ja pikkis igasse päeva paar küsimust meie võimaliku kohtumise kohta. Sõbralikult sai talle kuude kaupa ei öeldud, täitsa ka aktsepteeris seda. Ühel kaunil päeval soovis ta mulle lilli saata ja muidugi oli kullerile aadressi vaja. Majanumbri piires. Kui alt siis tund hiljem helistati, oli loomulikult mees ise kullerit mängimas. Lisaks lillesülemile oli kaasas suur paberkott täis mullivett, apelsine ja valuvaigistit. Olin hädaldanud liigsest pidutsemisest saadud õrna enesetunde üle, rüütel siis hüppaski rooli, pani pohmakapaketi kokku ja transfeeris selle isiklikult minuni. Suudles mind südamlikult põsele, soovis õnne ja kadunud ta oligi.

Siis oli veel noormees, kes püüdis minult lemmikkohvikut välja pinnida ja sellele küsimusele järjest põiklevaid ning laialivalguvaid vastuseid à la «mul on ükskõik, kuhu läheme», haaraski härjal sarvist ja preilit sõnast. Mulle järele tulles oli pagasnikus suur korv, viis ta mind maja taha, koukis välja serviisitassid ja teetermose ja kallas lahkesti välja. Oli nii hästi valmistunud, et kaasas oli nii tükksuhkur, aprikoosimoos, väike meepurgike kui ka karpi pakitud sidruniviilud.

Alati ei tasu originaalitsemisega ka üle pingutada. Olen olnud üks pool romantilisest piknikust kahele, mis toimus imelise vaatega kõrghoone katusel. Või täpsemini pidi toimuma. Kahjuks kardan minestamiseni kõrgust, aga vaene kopteripiloodist noormees ei tulnud selle pealegi, et minult seda uurida. Loomulikult ei jäänud õhtu katki, vaid kolisime ühte looduskaunisse kohta ja kõik oli imeline, kesklinnast mõne sõiduminuti kaugusel ma enam isegi ei nutnud. Aga seda katust naerame siiani.

Asukohtade poolest ei lähe ka meelest, kuidas määrasin hetketuju ajel kohtumiseks raamatupoe eneseabiõpikute riiuli esise. Mees ei jäänud sellele alla ja viis mind otsejoones Paldiski kanti mereranda. Palju kajakate ekskremente ning talveunest ärganud rästikuid, mina oma kontsakingade ja sukkadega kiljudes kibuvitsapõõsast läbi hüppamas… Kes suudaks seda unustada!

Eriti meeldejäävad esmakohtumised

Internet on imeline. Kord said ühes jututoas tuttavaks Lõuna-Rootsis elav mees ning Tartus elav naine. Neist said head netisõbrad, reaalsele kohtumisele nad ei mõelnudki. Läks aga nii, et mees pidi Eestisse tulema ja ühtlasi otsustati ka päriselus teineteisele otsa vaadata. Teine kohting toimus kolm tundi peale esimese lõppu ning ühine pesa rajati Tallinnasse.

Kunstiajaloolasest noormehega käisin kohtingul ühes mahajäetud kabelis. Sõime karbikaanest lõigatud lusikaga kartulisalatit ja ananassikompotti, hiilisime veel pööningul ja ümber maja. Oli kaunilt särav kevadpäev, mis meie sealoleku ajal muutus külmaks ja hämaraks, väga meeleolukas, võimas ja küllalt hirmus. Krigisev ja selja taga kinni kukkuv uks, tuulega kolisevad katuskivid, pudenev järsk trepp ja kabeliruum ise – kannan seda meest selle omapärase kogemuse eest alati oma südames kaasas.

Esmakohtingute ja seksiga on nii ja naa, aga tunnistan ausalt: on juhtunud. Üks ere seik ühest hoogsast klubiõhtust. Tutvusin seal ühe suure asutuse juhiga, tohutult lahe oli omavahel. Keemiline, füüsiline… Õhk oli juba seal klubis tiine. Otsustasime minna tema kontorisse, see asus peokoha kõrvalmajas. Suur koosolekuruum, seljast lendavad riided, toores nälg selle teise keha järele. Teadmatu aeg hiljem istusid kaks rõõmsat ja rahulolevat inimest sõlmes jalgadega diivanil, jõid otse pudelist lahtuma hakkavat liiga sooja prosecco't ning järsku avanes uks. Uks? Keset ööd? Me ei olnud arvestanud, et koristaja seal öösiti käib. Oli väga meeleolukas vaadata, kuidas mu partner, püüdes rabistades oma alastust varjata, kiljuvale prouale vabandusi jagades järele jooksis ning selgitas hädiselt, et politseid pole siia hetkel kindlasti vaja kutsuda.

Järgmise korrani!

Marin on Postimehe naisteportaali uus kolumnist, kes kirjutab avameelselt seksist, suhetest ja tänapäeva Eesti kohtingumaailmast. Oota tema uut kolumni igal reedel!