Argipäeva mullist väljaastumine ja sissetallatud rajalt kõrvale kaldumine võib vahel väga värskendavalt mõjuda, leiab Terje Telling Osta.ee blogis.
Elu ilu ehk miks tasuks tuttavalt rajalt vahel kõrvale astuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Korra aastas võtame perega kursi Haapsalu peale. Lihtsalt, et väikelinna vaikelu ja puidust majade loomulikku võlu enda sisse lasta ja mõnda mõnusasse kohvikusse end kehakinnitamiseks maha istutada. Seekord ühendasime lihtsalt mõnusa perepäeva tänavatoidufestivaliga. Festival nagu festival ikka. Toidupakkujaid oli kahekümne ringis, tänavaid täitis mõnus sigin-sagin ja müüri äärde ehitatud lavalaudadel esitas vanem mees 80ndate Itaalia hitte. Ühes telgis proovisin grillitud ahvenat, mille maitseomadustel polnud väga vigagi, kuid sügavama mulje jättis kõrvalt boksist lisaks küsitud leib, mis kubises kõikvõimalikest seemnetest, oli mõnusalt krõmps ja hää.
Liikusime mööda Karja tänavat edasi ning võtsime plaani tiirutada ka vaiksematel kõrvaltänavatel ning naasta lõpuks festivali tänavale veel üht-teist proovima. Mingil hetkel hakkas tibutama ja hetk hiljem sai vihmasabinast korralik padukas. Otsisime varjualuseid, kuhu vihma eest peitu pageda. Silm peatus Laterna baaril. Pikalt aru pidamata leidsime ennast baariukse lävelt, mis nii mul kui ka elukaaslasel suu muigele kiskus.
Hämar, puiduga üle löödud nelja lauaga ruum meenutas mu õe kodu sauna eesruumi. Isegi suur kamin oli nagu sauna eesruumidele kohane ning selle kohal rippus telekas. Baarileti taga tervitas meid viiekümnendates-kuuekümnendates turske sell, naeratus huulil. Peaaegu identne kaksikvend seriaalist «ENSV» tuntud Illariga, ainult ilma lokkideta. Sama säde, kuraas ja seltsimehelikkus. Aeg oleks justkui ühe hetkega 80ndatesse tagasi keritud.
Menüüd avades oli üllatus suur – midagi sellist polnud ma juba hulka aega näinud! Seal olid kõik maailma toidud – vali, millist tahad! Praeliha, liha, šnitsel, hakkšnitsel, kotlet, kotlet ananassiga, pudruga, keedukartuliga, friikartuliga jne. See oli vaid üks lehekülg kogu valikust. Menüü ise oli vähemalt piiblipaksune. Vürtsi lisas asjaolu, et iga toit oli ilusa kalligraafilise käekirjaga kirjutatud visiitkaardisuurustele sedelitele. Ja tõesti – pole toitu, mida sealt menüüst ei leia!
Peremees oli lahke ja aitas kõval häälel arutledes kaasa, et leiaksime õiged toidud. «Tellige-tellige kohe kõik toidud ära, varsti läheb siin tunglemiseks!» Vaatasime enda ümber ringi – baar oli täiesti tühi. Muigasime. Küsimuse kohta, mis see «ahviunistus» võiks olla, vaatas peremees imestunult otsa: «Aga, mis te ise arvate, millest ahv unistada võib?» Tellimisega ühele poole saanud, valisime aknaaluse laua ja sättisime ennast mõnusalt sisse.
Niipea kui olime seda teha jõudnud, vajus sisse kaheksaliikmeline perekond, eesotsas «Ristiisa» filmist Don Vito Corleone Haapsalu versioon. Halli peaga vanamees, suur klotser sõrmes, kamandas kõik laua taha istuma ja hakkas letile nõjatudes kõva häälega küsima, kes mida soovib. Üks pea poole noorem meesterahvas (tõenäoliselt poeg) oli hr Corleonele moraalseks toeks ning noogutas innukalt iga Don Vito lause peale. Tema suust ei tulnud ühtki heli. Kui perepea küsis vandeseltslaslikult: «Kas teeme ühed konnid?», siis noorem meesterahvas taas noogutas. Hetkeks tabasin ennast mõttelt, et äkki ta ei oskagi rääkida.
Järgnevalt astus väikesesse baari veel trobikond inimesi ja korraga oli baar puupüsti rahvast täis. Kõik väga värvikad tegelased. Kaks väärikat soliidses eas meest, üks neist väga pika halli habemega, seadsid end leti äärde, nende järel kohe kaks nooremat meest – üks pikk ja teine lühike. Pikk tuikus tugevalt ja seisis vaevu püsti, seda agaram ja aktiivsem oli lühike, kes käsutas kõik ühte lauda istuma, sealhulgas vanemad mehed, ja võttis kogu orgunni oma peale. Hoidsime hinge kinni, kui lühike mees tõtakal sammul viina ja segumahladega kiirustades laua poole vudis. Pikad teksad, mis varjutasid sandaalid, kippusid jalgadesse takerduma, kuid lauasistujate õnneks jõudsid joogid tervena kohale.
Vaatasime enda ümber ega suutnud kuidagi uskuda, et aasta on 2015. Küsisin mehelt, kas oleme sattunud paralleeluniversumisse. Oma argipäeva rutiinsetes tegemistes ja kindlates kohtades käimistes on väga meeliteravdav ning avardav rajalt korraks kõrvale astuda. Näha teistsuguseid kohti ja inimesi. Ning võtta neid nii, nagu nad on.
Sel päeval oli kojujõudmine kuidagi topelthea.