Soovitus uueks kooliaastaks: ärge kartke tiibu sirutada ja kõrgele tõusta

FOTO: SCANPIX

Osta.ee moeblogis kirjutab Terje Telling seekord sellest, kuidas möödus tema koolitee ja millised eredad sündmused on tal tänaseni meeles.

Kuna minu aastakäik oli «katsejäneste» aastakäik, siis esimesse klassi pole olnud mul au kunagi minna. Läksin 6-aastaselt 0. klassi ja esimese jättis meie klass hoopis vahele. Hüppasin kohe 2. klassi. Ma ei tea, miks seda lollust riiklikus õppesüsteemis oli vaja, sest tegelikult oli 0. klassi õppeprogramm sama, mis esimeses klassis. Lihtsalt numbri nimetamise ja lõunauinaku vahe.

Aabitsad saime ka nagu kord ja kohus. Ähmaselt mäletan mingit ülistavat luuletust sealt «ülla ja hea» onu Lenini kohta, kes nagu sugardaddy lapsi põlvele istuma võttis. Selgelt aga mäletan seda, kuidas ma tee ääres koolibussi oodates iga mööduva auto peale hüppe tegin, et nad ikka näeksid, et mul on ranits seljas, ja saaksid aru, et ma olen koolilaps.

Hiljem viiendas klassis jätkusid meie aastakäigu katsetused. Poisid ja tüdrukud eraldati. 5.a oli tüdrukute klass, 5.b poiste klass. Midagi head see endaga kaasa ei toonud. Tipnes see sellega, et kui poisid koolikoridoris juhtusid vastu tulema, siis tüdrukud otsisid kõrvale põikamise mooduseid, nt mindi läbi garderoobi, et jumala eest poistest mööduma ei peaks. Veel hirmsam, kui peaks tekkima silmside.

9. klassi lõpupidu oli poistega koos. Niipea kui meid omapäi õpetajateta peoruumi jäeti, siis poisid panid akna kaudu jooksu, aleviku vahele mänguautomaatidega mängima. Tüdrukud, spiruliinalokid peas, enamikul ilmselgelt liiga palju krohvi peal, tippisid mööda peosaali kontsadel, millega kõndimine enamikul ebaloomulikult välja kukkus. Morssi rüübates ja kihistades kiigati aeg-ajalt kontrollivalt akna poole, kuhu poiste peanupud üksteise järel olid kadunud.

Gümnaasiumis pandi meid poistega uuesti kokku. See oli aeg, kus jõudis meeletult palju teha ja unele aega eriti ei jagunud. Jõudis õppida, rattaretkedel, näiteringis, klaveritunnis ja luulekonkurssidel käia. Mingi hetk sai tehtud Helen Roosiga kahasse kohalikus raadios saadet «Panda poja pärimised». Nalja ja pullitegemisekski jäi aega üle. Korralik olen alati olnud, aga nurgamauk mitte kunagi. Klass oli ühtne ning paljudega on side ja kontakt säilinud tänaseni.

Vinni-Pajusti gümnaasium on eriline, mõnusa ja sooja suhtumisega, suure pere tundega kool. Õpetajad hoolivad õpilastest ja vastupidi. Tulemused võrreldes teiste koolidega on alati olnud head, isegi väga head. Ülikooli sissesaamise protsent on samuti väga suur. Kooli direktor, hr Vanajuur oli alati väärikas ja kõik austasid teda. Ta nõudis endalt palju ja teistelt ka. Füüsikatunde vürtsitas ta alati mõnusa terava huumoriga. Hea huumorisoon tõi ka füüsikakauged õpilased füüsikale lähemale. Kõige krooniks oli antud hr Vanajuurele georgeclooneylik välimus ja suurepärane kõnepidamisoskus. Oma kõnedes ei väsinud ta kordamast ühte lauset: «Ärge kartke oma tiibu sirutada ja tõusta kõrgele!»

Tagasi üles