Kui laps keeldub söömast midagi muud peale juustupitsa, ei tasu seda võtta pelgalt mööduva probleemina. Uuest uuringust tuleb välja, et lastel, kes on oma toidu suhtes äärmiselt valivad, on hiljem suurem psühhiaatriliste probleemide risk.
Uuring: lapse isutus võib olla märk millestki tõsisemast
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
6. august 2015, 17:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Duke’i ülikooli teadlased uurisid 1000 last vanuses 2-5, et selgeks teha, millised on nende söömisharjumused ja psühholoogilised probleemid. Uuritavatest lastest 17 protsenti olid mõõdukalt pirtsakad sööjad, mis tähendab, et nad eelistasid vaid teatud toitusid ja teisi ei tahtnud proovida. 3 protsenti lastest olid aga nii äärmuslikult pirtsakad, et väljaspool kodu ei söönud nad peaaegu midagi. Selles mõttes pole pirtsakas sööja laps, kes ei taha brokolit või spinatit - ta on nõus sööma vaid mõnda üksikut toitu, kirjutab Woman’s Day.
Uuringuga leiti seos valikulise söömise ja psühhiaatriliste sümptomite vahel. Nii mõõdukalt pirtsutajatel kui äärmuslikult isututel lastel võib tekkida suurema tõenäosusega ärevushäire, tähelepanu- ja käitumishäire, depressioon ning ülitundlikkus maitse ja toidu tekstuuri suhtes. Toiduga pirtsutaval lapsel on suurema tõenäosusega ka sõltlasest või vaimsete probleemidega vanem ning tema peres võib esineda toiduga seotud konflikte.
«Need on tundlikumad lapsed, kes näevad asju pinevamalt ning neil on intensiivsemad tunded nii oma sisemaailma kui neid ümbritseva maailma suhtes,» selgitas uuringu kaasautor Nancy Zucker. «Seega on nad haavatavamad ka eredamate maitsekogemuste suhtes, kuna nende emotsioonid on tugevamad.»
Teadlaste sõnul peaksid lastearstid toiduga pirtsutamisele rohkem tähelepanu pöörama, mitte ootama, et see ajapikku üle läheks. Kui laps on nõus sööma vaid üksikuid toitusid, tuleks probleemiga varakult tegeleda.