Andres Anvelt: «Palun, ärge laske endaga halvasti käituda!»

Andres Anvelt

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Postimehe naisteportaalile rääkisid oma loo kolm naist, kes on kannatanud vaimselt vägivaldsete suhete all. Palusime endisel justiitsministril ja häälekalt vägivalla vastu võidelnud Andres Anveltil neid juhtumeid kommenteerida.

«Kirjeldatud lood on kahjuks ühed paljudest ning lõpud, nagu teame, võivad sellistel lugudel olla väga erinevad. Oleme perevägivalla kui ühiskondliku probleemi tunnistamise tee alguses, ent ma julgen väita, et see algus on olnud paljulubav. Veel mõne aasta eest ei julgetud oma koduseinte vahel tegelikkuses toimuvast iitsatadagi – ei oma lähedastele, meediast rääkimata.

Aastal 2015 on meil kehtivad õigusaktid, päev-päevalt kasvav professionaalne kogemus ning lähisuhtevägivallast kõnelevad juhtumid on jõudnud ajakirjandusse. Enamgi veel, füüsilise vägivalla kõrval räägime nüüd üha rohkem psühholoogilisest, vaimsest vägivallast. See on tubli samm edasi, sest see annab ka kannatanule julgust juurde. Just tema peab esmalt aru saama ja endale tunnistama, et on kannatanu, ta on ohver; et temaga manipuleeritakse ning ta on muutunud kellegi esemeks. Saatan peitub igapäeva väikestes detailides ning neid märke peab oskama ja julgema lugeda, sest sellisest alluvussuhtest on füüsilise vägivallani väga väike samm.

Eelmise aasta detsembri algul kirjutasin justiitsministrina Strasbourgis alla Euroopa Nõukogu naistevastase ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonile ehk Istanbuli konventsioonile, millega seame riigina enesele väga kõrged sihid.

Töö selle nimel juba käib, näiteks on perevägivald sellest aastast omaette raske kriminaalkuritegu. Teisisõnu, kuriteo toimepanemine süüdlase endise või praeguse pereliikme vastu, eriti aga alaealise juuresolekul saavad karistuse mõistmisel raskendavaks asjaoluks. Sel aastal laienevad ka kannatanu õigused, juriidilise ja psühholoogilise abi võimalused ning teeme rohkem koolitusi, mis on suunatud just sellele, et inimesed julgeksid ja tahaksid sellest probleemist rääkida ega jääks oma mures üksi.

Tööd on selles vallas aga kindlasti palju. Olulisim on, et me kõik mõistaksime juba maast madalast, et igasugune vägivald on väärastunud kommunikatsiooni vorm, ning julgeksime häda korral abi küsida. Liitun siinkohal oma loo rääkinud Liina ütlusega – palun, ärge laske endaga halvasti käituda! Riik omakorda peab siin alati olema inimesele abiks, mitte kunagi selga keerama ega iialgi üksi jätma.»

Tagasi üles