Vaimne vägivald: raske ära tunda, raske pääseda

FOTO: SCANPIX

Alguses on kõik ilus ja lilleline... Ning ühel hetkel avastad ennast suhtest, kus sa pingutad kõigest väest, et käituda «õigesti», et hoida kodurahu, et «olla normaalne». Karjumine, nutt ja alandused on saanud igapäevaseks. Kas tõesti tantsitakse tangot kahekesi? Ei! Ka vaimne vägivald on vägivald, kinnitavad selle loo kangelannad. Ja ohver ei ole süüdi, et tema kallal vägivallatsetakse. Seda tangot tantsitakse siiski üksi.

Liina (30) kohtus oma endise mehega ühise sõbra juures, kui oli 19. Mees oli sel ajal 30aastane. «Kui uksest sisse astusin, ütles ta vaikselt oma sõbrale, et tema tulevane naine saabus just. Tema oli sel ajal abielus, aga endisesse koju läks veel ainult kooselu lõpetama ja asju võtma,» meenutab Liina pealtnäha fantastilise suhte algust. «Ühesõnaga särinal ja kiirelt see leek meil algas. Päevapealt üürisime endale ühise pesa, tegime tulevikuplaane, olin nagu armunud vasikas.»

Mees, kes esialgu paistis tõelise naistelemmiku, nalja- ja napsimehena, osutus kiirelt aga lihtsalt napsimeheks. «Ühest peoõhtust sai kahepäevane tsükkel, enam ei olnud ta joogisena rõõmus, vaid maani täis tige mees... Mäletan, kuidas ta sõpradega Tallinnas käis, järgmine päev helistati mulle, et tule võta oma rotveiler siit tagaistmelt ära – see oli läinud sassis peaga mingeid mustlasi kuskil baaris peksma.» See oli esimene kord, kui Liinale hakkas koitma, et olukord pole päris normaalne, et ta ei kujuta muresid endale vaid lihtsalt ette.

Oodata ei lasknud ennast ka rahaprobleemid. Kroonilise roolijoodikuna kulusid tohutud summad advokaatidele, mille maksid kinni Liina vanemad. «Mees teatas, et muidu ta läheb vangi. Nutsin ja ajasin vanematele mingit iba, et ehitame maal omale teist korrust välja ja sinna on aknaid vaja,» meenutab naine üht räigeimat valet. Üht paljude seast, sest algas ka lahutusprotsess eksabikaasaga ja nende ühise lapse hooldusõigusprotsess, kuhu kulusid sammuti korralikud summad.

«Ma tundsin end vastutavana...»

«Raha rahaks, aga mehest sai vaimne terrorist,» tõdeb Liina. «Kuna ta tajus, et ma temast hoolin, oli see lihtne. Kui ma ei teinud, mida ta soovis, teatas ta: olgu, lähen siis Liina pärast vangi. Olgu, ei näe siis Liina pärast oma last kunagi. Olgu, kui sa ei aita mul alimente maksta (loe: ei maksa neid ise), ei saa me kunagi normaalset elu elada...» Teisalt kinnitas mees aga pidevalt, et kui Liina «on hea», ootab neid ees kaunis tulevik, abielu, lapsed... «See kõlab täiesti jaburalt, aga nii oli ja sel hetkel ma tõesti tundsin ennast ka vastutavana,» meenutab Liina.

Samuti aitas Liina varjata pere ja sõprade eest mehe alkoholisõltuvust. «Kõik teadsid teda kui kuldsete käte ja suure südamega meest. Mul oli siiralt häbi,» üritab Liina oma toonast käitumist selgitada. Nii mõtles ta välja legende, miks kaklemas käinud mehel on sinikad ning vabandas üritustelt puudumisi mehe tööga. Liina hakkas peokutseid vältima – laupäeviti polnud niikuinii võimalik kuhugi minna, mees selleks ajaks ammu maani täis... Mees müüs salaja maha ka kõik Liinale kingitud ehted ning tagatipuks ka tema vanemate ja vanavanemate abielusõrmused. Ning ähvardas, et kui Liina midagi piuksatama peaks, ütleb ta, et Liina lubas müüa.

«Vaimse terroriga liitusid ka mehe vanemad, sest mina olin ju süüdi: varem tüüp nii palju ei joonud! «Liina, mis sa tegid temaga? Miks sa lased? Ütle, et ta nii ei teeks!»» kirjeldab Liina õlgadele langenud pingeid.

Lõpuks sai Liinal küll ning ta proovis mehest lahti saada. Maksis talle iga nädal, et too ometi ära läheks. Aga ta ei läinud, kuhu tal minna oligi. «Tema ähvardas mind ja ennast ära tappa, kuskile see teema ei viinud...» Liina kapseldus, ei suhelnud enam lähedaste ja sõpradega, sest ei suutnud enam valetada. «Siis otsustasin, et pöördun lähedaste poole, nemad ikka toetavad.» Esimene telefonikõne emaga lõppes aga pisarates, kuna ema küsis, kas Liina muutus mehe jaoks igavaks – istub ju teine ainult kodus, kui mees tööd teha rügab... «Viskasin telefonitoru ära ja lahistasin nutta. Et mis mõttes mu oma ema... Aga siis mõistsin, et ta lihtsalt ju ei teadnud, et hoopis mina rügan kahel kohal, et võlgu maksta ja üldse ära elada. Ema nuttis ja vabandas, et varem ei märganud. Ja miks mina midagi varem ei öelnud, see oli tema emasüdame jaoks korralik põnts.»

Ometi hakkas tunneli lõpust paistma valguskiir. Liina vahetas lukud ja tõstis mehe asjad ukse taha. Ignoreeris mehe hala ja palveid ning istus õhtuti pimedas toas, et keegi aru ei saaks, et ta kodus on. Kogu katsumusele järgnes pikk depressiooniperiood, millest välja aitasid Liina antidepressandid. «Aga kokkuvõttes oli see lühike ja kerge periood kõige eelneva kõrval,» tõdeb vapper naine.

Ei mõistnud aastaid, mis temaga tehti

Siret (30) kohtus oma poiss-sõbraga kahekümnendate eluaastate alguses. Ka nende suhe arenes ääretult kiiresti: alles tutvuti ühiste sõprade kaudu ning kolme kuu pärast nad juba elasid koos ning Siret oli kohtunud kõigi mehe sõprade ja pereliikmetega. Juba olid teemaks ka lapsed ja ka raha oli algusest peale suhteliselt ühine.

«Tagantjärele on ehk veider see, et ta ei tahtnud minuga enne magada, kui ma olen tema tüdruk. Tähendab, ta tahtis minuga väga magada, aga mitte enne, kui olen nõus temaga suhtes olema,» meenutab naine. «Sellel hetkel tundus see pigem romantiline ja armsalt vanamoodne, aga tagasiulatuvalt näen, et ta tahtis mind omada.»

«Naljakas on see, et ma ei arvanud, et midagi on valesti, päris lõpuni välja. Reaalselt sain ma aru, mis minuga tehti, umbes aasta hiljem, kui sattusin lugema üht lähisuhtevägivalla artiklit. Kõik, mis seal kirjas oli, klappis sellega, mis meie suhtes toimus,» kirjeldab naine šokki, kui ta lõpuks hakkas oma suhte kohta tõde taipama. «Ja ma tõesti ei arvanud, et midagi valesti oleks ka siis, kui ma endale salaja üürika võtmiseks aasta aega raha kõrvale panin, ei tahtnud enne viimast bussi koju tulla, vältisin intiimsusi ja isegi vestlusi... Sest mina olin ju see paha ja jobu, kes millegagi hakkama ei saanud ja kogu aeg mingit jama korraldas.»

Vaimne terror algas leebelt – alguses noris mees, et Siret on kohmakas, totu või lohakas. Peagi polnud harv aga ka see, kui naist aina ropumate sõnadega pikalt saadeti. Naine, kellele on alati meeldinud koristada ja kokata, avastas õige pea, et ei oska kumbagi rahuldaval tasemel teha. Sellest sai tema töö, kus ülesanded tuli õigesti täita. Kui ülesanded polnud täidetud, oli Siret tropp, kes ei oska normaalselt käituda. Töö ja kooli kõrvalt pingutas naine, et kodu oleks korras ning soe söök laual, kuid sõimu jätkus kõigest hoolimata. Ka keelati ära kõiksugune minevik – endise peika pildi pidi naine tükkideks rebima ja prügikasti viskama, arvutis ei tohtinud enam kellegagi suhelda ning ka sõbrannadega väljaminek oli taunitud. «Miks ma üldse peaks ilma meheta väljas käima, kui me koos oleme! Ma olin nagu vabakäiguvang, kes pidi detailideni iga osa oma päevast ette kandma. Kui ta mu peale vihaseks sai, siis meeldis talle võtta auto ja minna kihutama – sest mul on ju ilma temata parem. Ma püüdsin käituda nii hästi kui võimalik ja tülisid vältida, kuid mida rohkem ma pingutasin, seda hullemaks tema kontroll läks. Millal, kellega, kus, mis? Kõige hullem oligi see minu kräunutamine. Tal oli nagu sportlik eesmärk mind kord-kaks nädalas nutma panna. Ta ei löönud mind iial ja ma arvan, et ta ei lööks iial ühtki naist, aga need sõnad... Need lõikasid nagu nuga,» kirjeldab Siret oma igapäevast õudusfilmi.

Hoolimata sellest, et igapäevane olukord oli vaevutalutav ning iga väiksem asi viis tülini ning hüsteeriliselt nutva Siretini, ei otsinud naine abi, sest ei tahtnud, et keegi teaks, et neil on suhtes midagi halvasti. Väljapoole paistis nende suhe ideaalsena, vaid üks sõbranna julges öelda, et see vangipõli pole normaalne. «Aga ma ajasin ikka oma, ah, see on ainult sellepärast nii, et ta armastab mind nii väga.»

Olukorrast väljapääsu hakkas Siret salamisi otsima aasta enne suhte lõppu. Pani salaja raha kõrvale, et saaks üürida endale korteri. «Aeg-ajalt ma siiski mõtlesin, et kui meil kõik korda saab, siis ma ei kogu mitte põgenemiseraha, vaid hoopis reisiraha,» räägib naine. Viimaseks piisaks aga osutus jutt pulmadest ja abielust, millele Siret soostus mõtlema, kui mees tema peale enam ei karju. Juba nädal hiljem murdis too aga lubadust ja naine kõndis minema. Haavade parandamine võttis muidugi omajagu aega ning «korraliku naisena» ei leia praegugi Sireti kraanikausist ühtki pesemata nõu, muigab ta nukralt. Tänaseni ei suuda ta taluda, kui keegi ta peale karjub, ning võtab asju palju rahulikumalt, enne kui uude suhtesse tormab.

Üle aastakümnete ulatuv ahistamine

Katrin kohtus oma ahistajaga juba nooruses, kui oli hilisteismeline. Ka nende nooruseromanss arenes kiirelt ja tormiliselt, kuni neiu otsustas noormehe maha jätta. Sellele järgnes jälitamine kooliteel, sabas käimine ja tülitamine. «Mäletan situatsiooni, kus keset Tallinna Kaubamaja hakkas noormees mu peale lõugama, kuna ma keeldusin temaga suhtlemast ning pääsesin tänu võõraste sekkumisele,» räägib Katrin. Häirivaid vahejuhtumeid avalikkuses oli veel, sageli tulid võõrad appi. Lõpuks leidis noormees aga endale naise ning ahistamine lakkas.

«Uue aja terror» algas aga paarkümmend aastat hiljem, kui nüüdseks juba keskealine mees noorpõlvearmastuse üles otsis ning väitis, et soovib vabandust paluda. «Mõtlesin päris tükk aega, mida teha – aga ma tean ju, et inimesed muutuvad elu jooksul päris palju ning otsustasin vabanduse vastu võtta.» See otsus osutus veaks. Tõsi, alguses oli nende suhtlus sõbralik – kuigi algusest peale võis märgata «vana head» manipuleerimist. Küll oli Katrinil tema jaoks vähe aega, küll pidi mees tema peale raha kulutama, küll polnud Katrin telefonitsi tema jaoks alati kättesaadav.

Katrin otsustas taas asjale lõpu teha, kuid siis läks alles tõeline «pidu» lahti. «Ta helistas mulle kümneid kordi päevas, ostes selleks uusi kõnekaarte. Meilis samamoodi kordi päevas, tehes uusi meiliaadresse. Kirjutas mu blogisse pidevalt kommentaare, kuni olin sunnitud kommentaarid kinni keerama...» räägib naine. Mees on saatnud laimukirju ta perele, sõpradele ja kolleegidele ning teeb omalt poolt kõik, et laim netis naise nimeotsingut kasutades kohe ka välja tuleks. Pika ja aastatepikkuse vaimse terrori jooksul on teda aidanud lähedased ja sõbrad ning aeg-ajalt on ahistaja ka taltunud, kuid leiab siis alati võimaluse ellu tagasi pugeda. «Tänu psühholoogide abile olen aga jõudnud selleni, et ma ei võta halvustamisi enda aadressil enam tõsiselt. Mis tõsi saab taga olla inimesel, kes loodab, et ähvarduste ja halvustamise järel hakatakse temaga suhtlema? Mis suhtlus see tema meelest olla võiks? Jah, ta kirjutab kogu aeg kompromissidest, kuid ainus kompromiss on see, kui ma teen kõik täpselt nii, nagu tema tahab.»

Katrin on pöördunud mitmel korral ka politseisse, kahel korral on avaldus ka vastu võetud. Esimesel korral mehega lihtsalt vesteldi ning ilmselt anti talle ka põhjalik ülevaade Katrini esitatud avaldusest, sest naine sai sel teemal hiljem palju detailitäpseid kirju. Just hiljaaegu sai Katrin teada, et isikuvastase süüteo avalduse peale, mille ta esitas (kaasas tõendina ähvardused), ei kavatse politsei menetlust alustada. Off the record on politseiametnik Katrinile öelnud, et sellistes olukordades püütaksegi avaldus ära tõrjuda, kuna tegu on väga keeruliste ja enamasti tõendatamatute juhtumitega: sõna sõna vastu. Ning on vihjatud, et ega Katrinil endal mõnd suurt ja tugevat tuttavat pole... Mida Katrin edasi teeb, ta veel ei tea. Terror käib aga aegamisi aina edasi...

Kuidas pääseda vägivaldsest suhtest?

Kõik siin artiklis oma loo jutustanud naised soovitavad nagu ühest suust: kui keegi leiab end sarnasest olukorrast, siis võtke ennast kokku ja tulge ära! «Puhas raiskamine: inimesed ei muutu, kui nad seda ise ei taha ja kui olukord on juba nii hull, siis vaadake tõele näkku. Nad ei tahagi muutuda!» ütleb Liina.

Nii Katrin kui ka Siret soovitavad kindlasti oma murest lähedastele rääkida või helistada Naisteabi või Eluliini telefonidele. «Kindlasti tuleb võtta ohumärgina seda, kui sa teed kuude kaupa midagi n-ö kodurahu huvides,» hoiatab Katrin. «Räägi oma heade sõpradega. Alguses on piinlik ja häbi, ma tean. Aga tõelised sõbrad püüavad sind aidata.»

«Alati on kuskile minna, alati saab hakkama,» julgustab Liina. «Naised, me oleme sitked nagu rannakadakad, meil on õigus olla õnnelik! Ja teate, kui hea tunne see on, kui teed hommikul silmad lahti, vaatad välja ja sind huvitab, mis ümberringi toimub. Sa saad enesekindluse tagasi, et normaalsete inimestega suhelda. Sa teed oma tööd rõõmuga. Sa kulutad oma raha nii, nagu ise soovid. Sa hakkad särama. Seest ja väljast. Palun, ärge laske endaga halvasti käituda!»

Kui sa oled vägivaldse suhte lõksus, otsi kindlasti abi. Eestis tegutseb abitelefon 1492, kust saad abi ööpäevringselt.

Artiklis oma lugu jagavate naiste nimed on muudetud, kuid toimetusele teada.

Loe ka naiste kriisikodu psühholoogi Ülli Kalviku ning endise justiitsministri Andres Anvelti kommentaare sellele loole!

Sõbranna avaldas loo esmakordselt 3. augustil 2015.

Tagasi üles