Eesti Muusikaauhinnad 2020

Lugeja kirjutab: jälle need viimases hädas kõikvõimsa Facebooki poole pöördujad

FOTO: SCANPIX

Postimehe naisteportaalile kirjutas oma arvamuse naine, kes usub, et tema moodi mõtlejaid on kas vähe või siis nad lihtsalt ei julge enda arvamust avaldada. «Ent arvan, et see on praegusel ajal väga aktuaalne teema,» sõnab ta ja selgitab, miks suhtub sotsiaalmeedias abipalujatesse skeptiliselt. 

Mul on mure. Mitte enda ega oma sõbra, vaid terve ühiskonna pärast.

Viimasel ajal on väga palju ilmunud sotsiaalmeedias abipalumispostitusi - minu lemmikuga juhtus selline õnnetus, ravi on nii kallis; minu sõbraga, minu lapsega ja jumal teab kellega juhtus veel midagi ja meil oleks abi vaja. Tihti tunnen mõnda sellist postitust nähes õõvastust ja minus tekib halb tunne, kuidas lihtsalt inimeste headust ära kasutatakse.

Vahel tunnen ennast halvasti, et ma julgen üldse sellist asja mõelda. Ent ma tunnen ka, et igal inimesel on võimalik oma muredega mingitki moodi toime tulla ilma, et peaks kohe annetusi paluma hakkama. Ma annetan - tõesõna annetan - aga nendele, kes sellest ka kasu saavad. Olgu, ka need, kellele te kõik annetate, saavad sellest kasu, aga mis kasu on kahe aasta pärast lapsel masinast, mis osteti mitme tuhande euro eest, ent tema olukord on ikka sama, sest ta on sellest lihtsalt välja kasvanud? Ma võin osta kodutule poest süüa või anda memmele raha, et ta saaks enda üüri maksta. Aga ma ei leia, et peaksin kandma võhivõõrale raha. Eriti veel kui probleem on selline, mille parandab ka aeg. 

Kui asi on haiguses, mis on eluaegne ja püsiv - saan aru. Aga kui asi puutub näiteks mõne lemmiku operatsiooni või mõnd sellist muret, millest väike laps välja kasvab (arm näos või mujal), siis ma ei saa aru. 

Hiljuti nägin postitust, kus üks neiu palus abi, et maksta oma koera lõikuse eest, sest koerale olid tulnud mingid mügarikud. Kas tõesti annetada, et maksta operatsiooni eest, millest loom ei pruugi ärgatagi, sest ta on nii vana? Maksta operatsiooni eest, mis on juba kord tehtud, aga haigus tuli tagasi? Ma tean, et lemmiku kaotus on väga valus ja paljud ei saagi sellest üle, aga kui sul ei ole raha oma kodulooma raviks, siis arvan ma, et tuleb teha raske otsus ja oma loom magama panna. 

Paljudel on ka postitusse kirjutatud: «Viimases hädas pöördume kõikvõimsa Facebooki poole». Absurd. Ma ei usu, et see on viimane võimalus. See on lihtsalt kergem viis raha saada ILMA TAGASI MAKSMATA. Ja just see on põhjus, miks enamik neist pigem teevad endale veidi häbi ja paluvad raha… Sest seda ei pea tagasi maksma. Keegi suguvõsas on ehk ikka võimeline ja suuteline võtma sulle sobiv laen nii, et sa selle talle näiteks jupihaaval tagasi maksad. Aga ei, sest selle peab ju tagasi maksma, aga annetusi ei pea. 

Ma tean, et see on teema, mille peale tuleb palju negatiivset tagasisidet, kuidas ma olen südametu ja kibestunud inimene, või peetakse mind inimeseks, kes on ära hellitatud, sest mu perekonnas on raha nagu raba. Ei ole nii, teen noorest peast ise tööd, et endale midagi lubada. Kuid ma tean, et mis ka ei juhtuks, alati on olemas muud võimalused kui annetuste palumine. 

Ehk mul ei olegi õigus, kuid ma mõtlen, et mismoodi vanasti hakkama saadi? Sest ajad on muutunud, kuid ka siis oli ju palju selliseid õnnetusi ja muresid, millega rahalises mõttes võib-olla ise toime ei tulnud, ent siis ei läinud ju inimesed pange ja sildiga tänavale istuma, et keegi raha annaks. Või mindi?

Tagasi üles