Millal tohib laps üksi veekogu äärde minna?

FOTO: Scanpix

Paljudel eestimaalastel on kodu lähedal mõni veesilm, kus on mõnus end värskendamas käia. Isegi tagasihoidlikuma suveilmaga lehvib mitmes Eesti rannas suplust lubav roheline lipp ning eriti meeldib sulistamas käia lastel. Millal aga tohib last üksi veekogu äärde lubada?

Tegelikult väga ei tohigi ning lisaks tuleb lapsel sõltumata tema ujumisoskusest silma peal hoida. Lastel alla 12 eluaasta on keelatud rannas viibimine ilma täiskasvanuta ning väiksemate lastega randa minnes tuleb arvestada, et eelkõige peab silmi jaguma lapsele ning puhkus tuleb jätta tagaplaanile, hoiatab rannavalve portaalis Julged hoolida

Paraku võib ikka rannavalvur näha veekogu ääres pilti, kus laps sulistab vees ning lapsevanem on seljaga tema poole, lugedes ise raamatut. Eriti on see probleemiks suurtes randades, kus lapsed kipuvad kaduma ühe silmapilguga, tekitades emotsionaalse trauma nii lastele kui ka nende vanematele.

Üks asi on, kui lapsed lähevad rannas uitama ja kaotavad suunataju, kuid teine asi on näiliselt ohutus sügavuses vees sulistamine. Kui mererannas võib lapse ohtu seada natukenegi kõrgem laine, siis järves võib vesi seevastu ootamatult lapse jaoks sügavaks minna.

G4Si rannavalvur Iiris Embrich toob näiteks juhtumi, kus vanem tegeles rannaliival oma asjadega, kuid silma järgi kolme-nelja-aastane põnn matkis vaevalt põlvekõrguses vees ujumisliigutusi, kui laine läks üle pea. «Tõin lapse sealt välja ja otsisin tema vanemad üles ning rääkisin veeohutusest,» märgib ta. 

Türi tehisjärve ääres valvav Ranno Tovstsik jutustab, et kuigi väikese järve ääres on rahvast üldiselt vähem, läheb seal vesi lapse jaoks järsku sügavaks. Sel suvel tõi ta ühel üritusel järve ääres väikese vahega välja umbes üheksa-aastase poisi ja tüdruku, kelle peanupud ühtäkki vee peale enam ei ilmunud. Lapsed pääsesid ehmatusega.

FOTO: Scanpix

Millega tuleb lastel ujuma minnes arvestada

Vanusepiiri ületanud alaealine võib ujuma minna, kuid peab tundma oma füüsilisi piire nagu kõik teised inimesed. Kui on liiga külm vesi või puudub piisav füüsiline vorm ujumiseks, siis on soovitatav mitte ujuma minna.

«Ujumine rannas nii meres kui ka teistes veekogudes tähendab ujumist punktist A punkti B ning tagasi – seega kui tunned, et oled juba enne punkti B väsinud, tuleks kohe hakata tagasi kaldale ujumist,» selgitab G4Si rannavalvur ja Stroomi ranna vanem Kristi Roos. Ujumiseks sobivat vett märgib valvega rannas roheline lipp, mis tähendab, et vesi on vähemalt 18 kraadi soe ja puhas ning ilm on tuulevaikne.

Nii väiksematele lastele, kes on rannas koos vanemaga, kui ka suurematele poistele-tüdrukutele tasub randa minnes üle rääkida veeohutuse põhimõtted. «Lapse mõistus on lapse mõistus. Lastel ei ole selliseid teadmisi ja kogemusi, mis täiskasvanutel eluga kogunenud on, ning nad ei oska ette näha tagajärgi. Vanemad peaksid väga täpselt selgitama, mis on ohtlike tegude tagajärjed,» rõhutab Kristi Roos.

Väiksemate laste puhul kehtib reegel, et last ei tohi lubada nabast kõrgemasse vette ka siis, kui oled ise rannas. Aga ka suuremad lapsed võivad vees mängides kaotada ohutunde, sattudes liiga sügavale või unustades end vette liiga pikalt.

«Tegeledes rannas oma asjadega, ei pruugi vanemad märgatagi, et laps on silmist kadunud või liialt kauaks vette jäänud. Mõne tunni pärast on laps aga juba alajahtunud,» juhib Kristi Roos rannavalvurite kogemuse põhjal tähelepanu veel ühele võimalikule probleemile. Alajahtumise kindlaks tunnuseks on sinised huuled ning tahtele allumatud värinad. Kui alajahtumist on märgatud, tuleb inimene kiiresti veest välja tuua ja kuivatada, sest märjalt nahalt on soojuskadu oluliselt suurem kui kuivalt, ja soojendada teda.

Soovitame lastega randa minnes võimaluse korral valida valvega avalik rand, kus saab vajalikku nõu ja abi ka rannavalvuritelt. Nii nagu liikluses tuleb jälgida liiklusmärke, tuleb ka veekogu ääres järgida sealseid reegleid: mitte ujuda üle poide ning jälgida infot veeolude kohta.

Loe ka neid

Tagasi üles