Üks pereema on kirjutanud Perefoorumisse oma ebamugavast probleemist kummaliste lastega, kes ei märka koju minna. Kuidas sellises olukorras käituda?
Ema kurdab: lapse sõber ei taha koju minna
25. juuli 2015, 17:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõnda aega tagasi tekkis mul probleem ühe väikese 7aastase neiu näol. Kui õhtul tulin oma sama vana lapsega koju, haakus meile poolel teel külge üks laps. Algul arvasin, et ta on minu neiu sõbranna. Tüdruk tuli meile külla ja oli pea pimedani. Kuna oli tormine, siis ma teda kohe koju kah ei saatnud, palusin tal vaid emale helistada, et teatada, kus ta on. Suur oli minu jahmatus, kui järgmisel päeval oli ta kohal koos oma veidi vanemaõega.
Ei, kenad lapsed on: sõbralikud, abivalmid, puhtad - aga nad on nüüd meil praktiliselt terve päeva! Söövad meil ja lähevad koju alles enne pimedat, kui ütlen, et nüüd on küll aeg minna. Lapsed on ka ööseks jäänud, oleme nende emale helistanud. Tema ütles, et kõik on korras, lapsed võivad olla. Proovisin salamisi sotsiaalametist ja tuttavatel pärida - tuleb välja, et nad ongi sellised lapsed, kes käivad küla peal söömas, sest ema jätab nad aeg-ajalt hooletusse.
Nüüd kui kool hakkas, tuleb noorem hiljem (vanem laps käib harvem) ja ilmselgelt on tal kõht tühi. Muidugi annan ma neile süüa, aga noh, kuidas öelda: ma ei taha endale veel kaht tütart! Mul ei ole nende vastu mitte kui midagi, kui nad minu lapsega vahepeal mängimas käivad, aga nad on nagu uued pereliikmed. Kogu aeg on keegi võõras majas - no nii heatahtlik ma kah ei ole.
Asi on ikka täitsa imelik. Eile tulin töölt ja meie pidev külaline (kasulaps, nagu mees teda nimetab) istus trepikojas trepil. Ütlesin, et meie laps ei ole kodus, et on trennis. Tema vastas, et teab ja ootab siin. Ta ootas trepikojas trepil oma koolikoti otsas! Loomulikult lasin lapse tuppa. Ta jäi meie lapse tuppa ootama, õhtul mängisid, sõi kõhu täis ja läks siis koju, kui ütlesin, et on aeg.
Kas teda tõesti kodus keegi ei oota?
Sotsiaalametist ma enam küsida ei julge. Minu neiu tuli mõni aeg tagasi minu juurde (peaaegu nuttes), et emme, ega sina ju valda ei helistanud, et ta meil on?
Midagi väga hullusti ei tohiks olla - laps on puhas, hästi riides, viisakas. Kodus ruumi neil peaks olema, korter on neil suurem kui meil.
Söögi kohta ütlesid lapsed, et võivad ükskõik mis ajal kodus süüa, võtavad külmkapist ja teevad siis ise. Ja muide, see 8aastane laps oskab tõesti näiteks makarone keeta. Kas ema tööl käib, seda ma kindlalt ei tea, aga käib väga hästi riides ning näeb hea ja hoolitsetud välja. Isa on uue pere juures ja vanavanematega nad laste jutu järgi suhtlevad.
Mind häirib ka see, et külaline on võtnud meie neiu nagu omandiks: kui keegi teine meile tuleb, siis süüakse ta varsti välja. Mõni kord on juba meie laps ise öelnud, et ta tahab teiste lastega ka mängida.
Mida teha, et lapsed ei kannataks?