Me kõik oleme uudistest või lehtedest lugenud šokeerivaid lugusid sellest, kuidas noored tüdrukud on langenud välismaa meeste lõksu ja neid on kas vägistatud või lausa tapetud. Selliseid lugusid kuulates mõtlevad ilmselt paljud, et kuidas saavad mõned neiud nii rumalad olla. Seda mõtles ka Grace, kuni oli ise ühel hetkel samas olukorras. Tema lugu avaldati portaalis YourTango.
2004. aasta septembris leidsid ühe Londonis asuva hotelli töötajad mind voodist, ma olin kinni seotud ja läbi pekstud. Olin selles toas veetnud kaks päeva, olin alasti, vägistatud ja pekstud, verine ja mu keha oli kaetud sinikatega. Mind oli jäetud sinna üksi, polnud oluline, kas ma elan või suren. Olin võõras riigis, mul polnud üldse raha ja mu koju sõitmiseks mõeldud lennupiletil olev kuupäev ütles, et mul on võõras riigis veel nädalake veeta.
Ma olin veendunud, et tegin kõike õigesti ja poleks ealeski arvanud, et midagi sellist võiks juhtuda nii nutika tüdrukuga kui mina. Ma ju teadsin, kuidas asjad käivad. Ma olin tark, aga tema oli veelgi targem ja ilmselt oli kogu meie suhtlus üles seatud nii, et see lõpeks sel moel.
Kõik sai alguse, kui hakkasin tutvumisportaali vahendusel suhtlema ühe nägusa Briti noormehega. Ilmselt pööritavad paljud siinkohal silmi, aga ma olin alates esimesest päevast väga ettevaatlik, et ta mind ära ei kasutaks.
Ma lasin tal endale saata pilte, mis olid tehtud tema kodus, koos koera ja perega (tal oli eelmisest suhtest 9-aastane tütar nimega Emily) – tahtsin olla kindel, et ta on ikka see inimene, kellena ta end esitleb. Ta näitas mulle oma passi, et ma võiksin veenduda, et tema nimi on õige. Ma teadsin, kus ta töötab ja kontrollisin ka veebi vahendusel, et ta rääkis tõtt. Ma tutvusin isegi paari tema sõbraga.
Kui ma lõpuks lubasin endal temasse armuda, siis ma armusin kõrvuni. Ta väitis, et ka tema on armunud ja väljendas seda väga armsalt. Selleks ajaks olime veebis suhelnud paar kuud ja iga päev rääkisime umbes 3-4 tundi. Meie online-armastus kestis kaks aastat ja hilisõhtused telefonikõned olid alati väga kirglikud. Saatsime üksteisele ka alasti fotosid. Kõik oli väga intiimne ja puhas.
Ma ei tundnud kordagi, et peaksin teda kartma või kahtlustama, kuigi pean tunnistama, et üritasin tema käitumist alati hoolikalt jälgida, et ennast hoida. Ta ei küsinud minult kunagi raha ja saatis mulle armsaid kingitusi… ei midagi ekstravagantset või hirmkallist, aga need kingid tegid mind alati õnnelikuks. Kui ta pakkus, et võiksin talle Londonisse tema kulul külla sõita, olin ääretult rõõmus. Ta broneeris mulle toa ühes oma kodu lähedal asuvas hotellis. Arutasime, et ma võiksin hakata tal regulaarselt külas käima ja endamisi mõtlesin, et kui kõik läheb hästi, kolin kunagi Londonisse.
Londonisse jõudes veetsime koos imelise päeva. Ta näitas mulle linna ja me tegime plaane, mida võiks selle aja jooksul veel vaadata. Ta nägi veelgi parem välja kui fotodel. Teise päeva õhtul, selle asemel, et teda lihtsalt suudelda ja hüvasti jätta, kutsusin ma ta oma hotellituppa. Me seksisime sel õhtul ja järgmisel päeval. Kõik oli nii hea. Liiga hea, et olla tõsi.
Asjad hakkasid allamäge minema hetkel, mil ta pakkus välja, et seob mu seksi jaoks kinni. Ma olin ennegi mõelnud, et tahaks kunagi bondage’it proovida ja olin nõus. Ta sidus mu käed nahast vööga kinni ja ma ei võidelnud vastu. Ma ei kartnud sel hetkel üldse, temaga veedetud päevad olid täis olnud armastust ja rõõmu.
Kui ma olin korralikult kinni seotud ja täiesti abitu, tõmbas ta välja suure nahkrihma, millel oli hiiglaslik metallist pannal. Tema hääletoon muutus külmaks ja konkreetseks, ta hakkas mind vastu mu tahtmist kägistama ja peksis mind jõhkralt mitu tundi.
Mul on siiamaani raske mõista, millest oli selline muutus tingitud. Ta polnud kindlasti seksuaalselt rahuldamata ega elanud välja mõnda vägivaldset fantaasiat; me olime ju kaks päeva järjest seal hotellis armatsenud.
Ilmselt nägi ta nende kahe päeva vältel kõvasti vaeva, et luua endast meeldiva kuti kuvand, teades juba ette väga hästi, et tema ainuke eesmärk on mind jõhkralt peksta, kuni ma kaotan teadvuse. Ta võttis kaasa kogu mu raha ja kadus. Mul polnud peavarju, isegi taksoraha polnud, et lennujaama sõita. Ja ma pidin koju tagasi minema alles kaheksa päeva pärast.
Hotelli juhataja oli väga mõistev ja austas mu soovi mitte kokku puutuda politseiga. Ma sain hotellis veel ühe öö veeta ja süüa, et ennast koguda. Järgmisel päeval suundusin lennujaama ja olin valmis kõigeks, et saada lennukile ning sõita koju.
Kui olin oma olukorra ära selgitanud, teatas lennufirma esindaja, et peab kutsuma politsei, kes mind küsitleks. Ma vaatasin oma keha, mis oli kaetud sinikatega ja täiesti kurnatud. Nad ei hakanud mulle õnneks vastu, kui ma väitsin, et minuga on kõik korras ja ma tahan lihtsalt koju minna. Lõpuks otsustati mind lennukile panna ja saata tagasi sinna, kust olin tulnud.
Kuni tänase päevani ei suuda ma mõelda ühtki moodust, kuidas oleksin saanud olla tema suhtes veelgi ettevaatlikum. Ma ei saa aru ka sellest, miks ta niimoodi käitus. Ilmselt oli tegemist lihtsalt haige inimesega ja selliseid on kahjuks maailmas palju. Sa võid ise olla väga ettevaatlik ja hoolikas, kuid nutika kiskja jaoks võid sa siiski olla kerge saak.
Mul tulevad külmavärinad peale, kui ma meenutan, mida ta mulle esimene kord ütles. Ma küsisin temalt, miks ta liitus tutvumisportaaliga ja tema vastas: «Selleks, et kohata sinusugust naist.»