Mees tunnistab: ma ei pea oma naist enam atraktiivseks, sest ta läks paksuks

FOTO: SCANPIX

«Istun ja mõtlen, kuidas seda õigesti öelda, sest selle väljendamiseks pole õiget moodust. Ma ei taha seda tunnistada, aga ma pean enda vastu aus olema ja selle välja ütlema,» alustab üks õnnetu mees oma kirja portaalis YourTango.

Ma ei pea oma naist enam atraktiivseks. Sellist asja ei kuule just väga tihti vist abikaasa suust, kas pole? Mina isiklikult tunnen, et ma ei saa seda infot teistega eriti jagada, sest ma poleks siis kuigi lojaalne oma naisele. Tekiks tunne, et ma teen oma naist maha ja seda ma ei taha teha. Ta pole seda ära teeninud. Ta on hea naine. Imeline lausa. Palju parem inimene, kui mina olen.

Ma tean väga hästi, miks ma ei pea oma naist enam atraktiivseks. Mu naine on paksuks läinud. Ma vaatan teda ja ma ei näe tema lõualotist kaugemale. Ma tahaksin näha enamat, ma olen üritanud näha enamat, aga see lõualott on kui plekk valgel särgil: kui sa oled seda juba tähele pannud, siis sa ei näe enam midagi muud.

Viimase kolme aasta jooksul on mu naise rõivasuurus kasvanud lausa kolme numbri võrra ja hetkel tundub, et mingit tagasipööret pole silmapiiril. Loomulikult on sel omad põhjused, ükski inimene ei taha paksuks minna. Aga praeguseks on kaalutõusu põhjustanud asjad hajunud ning järgi on jäänud n-ö muna ja kana situatsioon. Mu naine läks nimelt paksuks sellepärast, et ta hakkas alkoholi tarbima. Alkoholi hakkas ta aga tarbima sellepärast, et ta oli õnnetu. Ja nüüd on ta õnnetu sellepärast, et ta on paks.

Mina pole selles olukorras päris ilma süüta. Kindlasti olen ka mina panustanud tema õnnetusse, aga enamasti on tema õnnetuse põhjuseks välistegurid: töö, perekond, sõbrad – miski pole olnud lihtne.

Aga ühel hetkel pead sa ju end vaatama ja ütlema, et «ma olen paks ja ma kavatsen seda muuta». Tegelikult, mitte ei «kavatse muuta», vaid reaalselt muudadki. Alustad muutumist ja jääd endale kindlaks. Mu naisel on olnud jõusaali kliendikaarte, ta on katsetanud dieete ja erinevaid treeningprogramme, kuid ta pole ühegi plaani juurde pidama jäänud. Ta väidab, et see on raske – ja ma olen kindel, et nii ka on –, aga ühtegi muud varianti ju pole.

Kas ilu on tõesti pinnapealne? Kas ma olen väga pealiskaudne inimene või olen ma lihtsalt inimene? Ma olen pidanud pikalt sisemist võitlust ja üritanud aru saada, kas mu argumendid on õigustatud või mitte. Kas suhetes ei kehti kirjutamata reegel, et te mõlemad annate endast parima, et pidada partnerit atraktiivseks ja olla partneri jaoks atraktiivne? Abikaasa pole minu jaoks enam ligitõmbav ja meie abielu kannatab seetõttu. Meie vahel pole enam kireleeki, pole isegi mitte hõõguvat tulekollet.

Abikaasa teab, mida ma tunnen. Ma pole seda isegi kunagi välja öelnud, kuidas ma saaksingi midagi sellist talle otse öelda. Aga ta tajub seda. Ta näeb, kuidas ma teda vaatan. Ta kuuleb seda sõnades, mis jäävad ütlemata. Ta tunneb seda meie tühjades embustes. Ta loeb seda välja meie olematust voodielust. Voodieluks on seda narr nimetada, see on pigem seksivaba eksisteerimine. Ja me mõlemad oleme selle jaoks veel liiga noored.

Ma tahan, et mu naine võtaks kaalust alla. Ma tahan, et ta oleks terve, enda ja oma välimusega rahul. Ma ei taha kõlada pealiskaudsena, aga ma tean, et ilmselt kõlab see ikka nii. Ma vihkan ennast sellepärast, et ma ei suuda sellest probleemist mööda vaadata. Ma vihkan ennast ka sellepärast, et ma lasin asjadel nii kaugele minna.

Mu naine väärib paremat. Paremat kui mina. Ma tahaksin olla see mees, kellega ta enda arvates abiellus. Aga ma pole. Ma olen mina. Ja ma ei pea oma abikaasat enam atraktiivseks.

Tagasi üles